224
üle küla. Naesed, mehed, wanad mehed, kõik oliwad liikumas, igaüks sosistas teisele kõrwa ja waletas weel juurde — nõnda, et see laps enam inimese näolinegi ’polnud. Ja Tiiu kuulis seda kõik, ei lausunud sõnagi, õhkas aga ikka. — „Mis aga see tähendab?“ kisendasiwad kõik. „Mis see tähendab,“ üttes wana küla-kubjas, kes ikka mõistlik mees oli „see tähendab, et nüüd kõik, suud lahti õigest inimesest kurja rääkimas; Peeter ja Ann on mõlemad auu wäärt inimesed, ja kui nendele see wiletsus on juhtunud, siis kergitagu Jumal nende südant.“ — Teisel hommikul tuli herra ise seda last waatama, sest see jutt oli ka juba mõisa räägitud, ja proua kes Anne armastas, oli selle pärast wäga kurwaks saanud. — Ja mis leiti nüüd? — Kõik hästi ja õieti. Pää küljes aga oli üks muhk, ja ka sest ei olnud asja. Nüüd lõiwad kõik risti ette: „Kust see jutt ometi tõusnud? — Ja Tiiu ütles: „Seda juttu ei ole küll üksgi teine tõstnud, kui üks kuri inimene.““
See jutt on ka kas koguni Eesti rahwa suust wõetud wõi wäga Eesti moodseks tehtud, Ta annab sellest näitust, kuda külades mõni kord tühje juttusid sünnib, millel ei „asja ees ega teist taga.“ Ta tahab külades säärasele üsna tühja jutu tegemisele piiri panna.
Christian Hieronymus von Schlegel.
Kaheksateistkümnenda aastasaja lõpul, Hupeliga ühel ajal wõi mõni aasta hiljem, tuli keegi Saksamaa mees Chr. H. v. Schlegel Eesti kirja põllul ilmsiks ühelt poolt, kus keegi seda ei oleks oodanud. Aastal 1787 nimelt ilmusiwad Saksa ajakirjas „Teutscher Merkur“ 13 Eesti rahwaluulet, mille all muud märki ei seisnud kui S. See ajakiri on raamatukogus alles, aga Eesti rahwaluuldeid ei pannud keegi tähele. Alles aastal 1896 leidis ülem gymnasi-õpetaja kandidaat O. Kallas wanadest kirjadest üles, et see „S.“ keegi muu ei olnud kui Chr. H. v. Schle-
