216
lius tahtis omast kohast rahwa kasu. Ta oli enese aja laps, ei teadnud seda paremini. Ta pakkus sellele waesele rahwale raamatuid, see on waimutoitu. Ta oskas Eesti keelt ja kirjutas üsna ilusasti ja sorawalt, nagu juttudest näeme.
Redik Willem Willmann.
Tähtjas mees Eesti kirjanduses 18. aastasaja lõpul on Redik Willem Willmann, nagu ta enese Saksa nime Friedrich Wilhelm von Willmann oli Eesti keele näoseks ja maiguseks teinud. Tema oli sündinud Suures-Gramsdenis Kuramaal aastal 1746, aga toodi juba 1 aasta wanaduses Riiga, kus ta erakooliõpetajalt esimest õpetust sai. Oma 11-dast aastast saadik oli ta kellegi herra v. Rummel’i majas Pormsahtenis Kuramaal, sai sääl õpetust, läks 1766 Göttingen’i ülikooli Saksamaale, kus ta usuteadust õppis, tuli 1768 Königsbergi ja uuris siin „erateadusi.“ Aastal 1769 pööras ta Kuramaale tagasi, läks pea Saaremaale, kus ta 1772 Karja kihelkonna õpetaja Bonge abiks heitis ja 10. aprillil ametisse seati. Aastast 1785 seati ta Karja kihelkonna päris-õpetajaks, mis ametis ta 1790 iseäranis oma kirjatööde pärast Austria keisri Josef II-se poolest aadliseisusesse tõsteti. Aastal 1802 wõttis ta meele kurbtuse pärast enesele abi ja pani 1805 kirikuõpetaja-ameti täiesti maha, milles ta ka konsistoriumi assessor oli olnud. Läks 1806 wäljamaale, kuid 1810 tuli ta tagasi ja jäi Karja kirikumõisa ligi maale asuma, kus 20. jan. 1819 suri. — Sellest lühedast eluloost näeme, et Willmann, ehk ta küll noorel eal sugugi eestlaste seas ei elanud, waid alles täiel mehe-eal nende sekka tuli ja nende keelt õppis, Eesti keeli wõis kirjutada ja enese aja üheks paremaks kirjameheksgi saada. Oma nimegi muutis ta Eesti keelseks, kuna nüüdsel ajal paljud eestlased oma ilusad nimed wõõra keelseks pöörawad: tema Saksa
