213
bata. Kui wõõras seda nägi, ehmatas ta ära ja ütles: „Mis sa nüüd teed, kälimees? Oled sa pääst nõder?“ — Teine wastas: „Mis siis on? Need koerad nõnda maiad selle wiina järele, ja see poisike joob teda sisse kui wett, õige nagu wana mees. See on ikka meie maa wiis olnud, et lastele wiina anname, et peawad kõwaks saama. — Siis ütles Põltsamaa mees: „Nüüd ei pane ma enam imeks, et ma teie maal aina masajalgu ja poisikesi meeste asemel leian. Kuda wõib siin inimene täit kaswu kätte saada, kui te ise juba lapsepõlwel tema sisekonna wiinaga ära rikute! Kui sa ei taha, et kutsikas peab suureks saama, siis anna temale noorelt wiina lakkuda. Seesama lugu on inimesega.“ — Õppige, lapsewanemad, selt auusalt Põltsamaa mehelt, et teie oma rumaluse läbi oma eneste laste mõrtsukaks ei saaks, ehk et teie wähemalt nende terwist ei rikuks.“
Selles jutus kuuleme, kuda rahwas raske orjuse üle ohkas, ja koguni paari rida rahwa suust wõetud luulde sõnu on Arwelius jutus kirja pannud; kuuleme ka, kuda Põltsamaal suurema kaswuga inimesed ja kained mehed olnud, kuna Wirumaal mõnes kohas rahwas wiina joomise läbi oli wäikseks jäänud.
„Hulkuja. Tõnu tegi oma lapsepõlwes palju koerust ja ei wõtnud kellegi sõna kuulda. Kui ta suureks sai, siis ei wiitsinud ta tööd teha, waid heitis nalja töö juures, et muu rahwas ei saanud ka tööd teha. Kui ta üks kord mõisas waimuks olles oma laiskuse pärast pidi naha pääle saama, siis läks ta pakku, nõnda kui seda nurjatut wiisi sagedasti meie maa rahwa hulgas leitakse. Nüüd hulkus ta ühest paigast teise üle paari päewa, sest mõistlikkude inimeste juurde ei tohtinud ta jääda, ta kartis, et nemad teda kinni wõtaksiwad, ja rumala ja õela rahwa juures, kes teda muidu küll oleks pidanud, ei saanud ta ka aset, sest et ta tööd ei wiitsinud teha. Kui ta juba poole aastat nõnda oli hulkunud, tuli ta ühe rikka talumehe juurde, kes nurjatu mees oli ja teda mõne nädali enese majas pidas. Aga sääl külas elas ka üks jumalakartlik
