204
Miks sa mullu mull’ ei tulnud,
Kui käisid käsud järele,
Wiied wiinad, kuued kruusid,
Seitsemed saja sõnumid?
Ma oleks ammu aida teinud,
Aida teinud hani munast,
Kamberi kana munadest,
Keldri teinud puna-kiwist;
Sisse teinud siidi-sängi,
Noore nooriku magada,
Uue kaasa uinutada.
Õe õpetus sõtta minewale wennale.
Ehitellen hella wenda,
Ehitellen, õpetellen:
Minu hella wellekene,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele:
Esimesed elbitakse,
Tagumised tapetakse.
Keerita keset sõdada,
Ligi lipu-kandijate,
Keskmised koju tulewad.
Friedrich Gustav Arwelius.
Et Eesti keeles jutukirjandusest seni ajani palju juttu ei wõi olla, oleme juba ütelnud ja näinud, sest pea kõik, mis trükis ilmus, oli waimuliku sisuga, ja üksi mõne ainsa tüki ning muinasusu ja wanad-sõnad wõime siit wälja wälja arwata, mida aga jutukirjanduseks lugeda ei tule.
Esimeste seas, kes Eesti keeles ilmaliku ja õpetliku sisuga kirjandust hakkas edendama, on Friedrich Gustav Arwelius.
Friedrich Gustav Arwelius on ära teeninud, et et teda paremate Eesti kirjameeste sekka üles wõetaks. Tema ei ole küll palju kirjutanud, ei ole ka see, mis ta kirjutas, just kõige parem kirjandus, aga ta oli esimene, kelle kirjad imelikul õpetlikul kombel rahwa sisse mõjusiwad ja rahwa poolest rõõmuga wastu wõetud ja palju loetud oliwad.
Juba tema isa oli Eesti kirjamees olnud. See tema isa oli Nigula kirikuõpetaja, Wiru maakonna praost ja Eestimaa konsistoriumi assessor ja oli mitmed jutlused Eesti keeles kirjutanud; need jutlused on wanemas jutluse-raamatus trükitud. Säält ehk on ka poja himu tulnud Eesti keeli kirjutada. Pääle selle
