116
ja enamus Forseliuse parandamise nõuu täiesti tagasi lükkas ja Piibli tõlget Stahli hallitanud liistu järele tahtis painutada.
„Nüüd wõeti tõlkimine käsile. Adrian Virginius oli päätoimetaja ja tegija. Nelja nädaliga oli Uus testament käsikirjas walmis. Uus mõistmata waidlemine ja tülitsemine keelas hää asja edenemist. Inetu kadedus Tallinna ja Tartu meeste wahel tõusis ja sünnitas paksu werd. Tallinnamaa õpetajad soowisiwad Piiblit Tallinnas kui Eestimaa päälinnas trükkida, Liiwimaa mehed jälle Riias, kus praegu Wastne testament walmis oli saanud ja kus terwe töö juhataja gindralsuperdent Fischer elas, kelle silma all ka praegune tõlge pidada trükki toimetatama. Ei sündinud mehed kudagi ühte ja lahkusiwad wiimaks nõnda, et asjata oliwad koos käinud. Kui Pillistwerest hakkasiwad ära minema, oli käsikiri kui tina tuhka kadunud. Üks ajas süü teise pääle, kuningas Karl andis kõwa käsu igal pool otsida ja kuulata. Aga mis kadunud, see oli kadunud.
„Aastal 1694 kutsus Fischer kolmatkorda Liiwi- ja Eestimaa õpetajatest ja Tartu usuteaduse professoritest need kokku, keda tublideks Eesti keele tundjateks peeti. Nende ülesanne oli see, „et nad endised tööd läbi waataksiwad, üksteisega wõrdleksiwad“ ja nende põhjal tõlkimist edasi ajaksiwad. Hallikad selle konferenzi üle on koguni kasinad, otse kuiwad. Koosoleku kohtgi on meil teadmata; arwamise järele wõis see Tartu olla. Jälle tuli endine takistaja, leppimata meel, awalikuks. Tõlkega tehti hakatust, aga kaugemale ei saadad kui Matteuse ewangeliumi lõpuni.
„Järgmistel aastatel ikaldas põld, puudus kaswas hirmsaks, umbes neljas osa rahwast suri nälja kätte; 1699 pani wäsimata gindralsuperdent Fischer raske ameti maha, ja aasta hiljem hakkas hirmus, pikk, suur ja werine Põhjasõda. Rahu töö jäi hoopis kängu, ähwardas täitsa hingusele minna.
„Nõnda jäi gindralsuperdendi otsata waewanägemine wiljata, õpetajate agarus ja usinus oli asjata. Wanast ajast päritud kadedus Tallinna- ja Riiamaa wahel ajas kõik ühise töö hukka.
„Lahkemini kosus üksikute meeste
