94
1685 juba nimetatud raamatu Eesti ebausust wälja. Kuid raamatu sisu ei olnud tema oma kogutud, waid oli Johann Forselius’e, Soomemaa mehe, korjandus, keda suur Soome keelemees ja kirjanduse ajaloo tundja Ahlqvist otse soomlaseks nimetab, nagu tema nimewenda Bengt Gottfried Forseliustgi. Johann Forselius oli 1639 kuni 1641 Domkooli rektor Tallinnas ja siis kaua aastaid 1641 kuni 1684 Madise-Risti kihelkonna kirikherra. Selles ametis surigi ta. Kaual ajal oli tal wõimalik Eesti rahwast, selle keelt ja kombet põhjani tundma saada ja materjali korjata, mis pärast tema surma wargsel wiisil Boecleri kätte sai, kes ta trükki andis, kuna Boecler oma äia käsikirjad ja piibli tõlgi trükki andmata jättis ja need täna päewani kadunud on. Oli see ka ülekohus Forseliuse wasta, et Boecler tema töö enese nime all awaldas, peame siisgi seda õnneks arwama, sest Forseliuse järeltulijatest ehk ei oleks keegi seda teinud, ja sõnumid Eesti rahwa muinasusust oleksiwad kaduma läinud. Forselius-Boecleri raamat on pärast mitu korda uuesti ära trükitud ja kõigetähtsamalt on seda Dr. Kreutzwald teinud aastal 1854, mil see raamat järgmise üle kirjaga „Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten mit aus die Gegenwart bezüglichen Anmerkungen beleuchtet“ („Eestlaste ebausklikud pruugid, wiisid ja harjumised olewiku kohta käiwate märkustega seletatud“) Keiserliku Teaduste Akademia kulul trükis ilmus.
Forselius-Boecleri raamatust arwame kasulikuks päris-sisu kohte sõna sõnalt Eesti keelde panna, et lugejad ise wõiksiwad sellest „ebausust“ aru teha. Paneme siia needsamad kohad üles, mis Dr. Kreutzwald on ära trükkida lasknud. Need on Boecleri raamatus aastast 1685 nii:
„Eestlaste ebausu asjad lapseristimisel. Nad hoiawad hoolega, et lapsi mitte pärast surnu matmist ei ristita, sest nad arwawad, lapsed ei jääda siis elama, waid surewad pea. Reedel ei lase nad ialgi, wõi lasewad üksi suure häda korral, oma lapsi ristida, sest muidu sattuda lapsed pahareti („Büttel“) kätte. Nad panewad tähele, et
