2
muinasaegse Eesti rahwa keelest ei ole seni ajani ühtegi sõna kusagilt wanadest kirjadest leitud. Üksnes arwata on, et nende muinasaegsete eestlaste keel praeguse Eesti keelega ühte moodi oli, kui ka mõni sõna, mis nüüd on kadunud, siis rahwa suus helises ja mõni sõna on aja jooksul muutunud.
Põhja-Wenemaal on Soome ja Eesti rahwa esiwanemad aastasadade wältusel Wenelaste sekka ära sulanud. Iseäranis suur-wenelastes jookseb weel praegu küllalt Eesti ja Soome segawerd, kuna Eesti-Soome keelest Wene keelde üksnes wähesed jäljed on järele jäänud, nagu seda keele-uurimine näitab.
Wanad Rootsi kirjad jutustawad, et Biarmi-, Permi- ehk Pära-maal on kord suur kuldkuju seisnud, keda rahwas „Jumala“ kujuks nimetanud. Sõna „Jumal“ on siis Eesti keeles kõige wanem sõna, mis ajakirjade läbi tutwaks on saanud. Kindel on, et see sõna juba kõige wähem poolteist tuhat aastat wana ja tuntud on. Et see sõna praegu Soome ja Eesti keeles tuntud on ja nüüd taewa Jumalat nimetab, siis näeme juba sellest, et Eesti keel poolteist aastatuhat tagasi umbes nõndasamati kõlas, nagu ta nüüdgi kõlab.
Eesti kirjandus ulatab umbes 300 aastat tagasi. Enne seda aega, see on siis Eesti paganausu ja katoliki usu walitsuse ajast, ei ole meil kirjasid järele jäänud, mis meile muinasaja Eesti keelest wõiksiwad sõnumid anda. Sõna „Jumal“ on ainus wäike aga kindel märk ja mälestus Eesti muinaskeelest. Kõik teised mälestused on hoopis nooremad.
Siis on meil weel mõned kindlad märgid wanast Eesti keelest järele jäänud, kui ka mitte nii wanad kui sõna „Jumal“. Need märgid on Eesti keeli sõnad ja koha-nimed, mida Liiwimaa kuulsa kirjamehe ja ajalookirjutaja Läti Hendriku sulest järele on jäänud. Kas uurimine weel rohkem sõnu sõna „Jumala“ kõrwal saab leidma, mis wanemad on kui sõnad Läti Hendriku kirjades, seda ei ole wõimalik ütelda. Koguni wõimata ei ole see mitte. Eestlaste kui waese rahwa ajalugu, keelt ja kirjandust ei ole keegi weel nii
