VI.
Eesti rahvas 18. aastasaja esimesel poolel.
Põhja sõda. — Mõisnikkude eesõiguste kinnitamine. — Talupoegade õiguseta olek. — Vennaste-kogudus asub meie maale.
Põhja sõda.Rootsi valitsuse viimased aastad tõid meie kodumaale õnnetuse õnnetuse peale ja ei lasknud teda paranduste õnnistusest osa saada. Viletsused Rootsi aja lõpul.Näljapiin, sõja rüüstamine ja katku suretamine olid ühte nõusse heitnud, et seda ajajärku meie kurvas eluloos kõige kurvemaks teha.
Esmalt tuli viljaikaldus. 1695. a. sadas jaanipäevast mihklipäevani alatasa vihma. Rukkilõikus võis alles augustikuu lõpul alata. Suvevilja võttis külm. Seemne puudusel jäid talvevilja väljad enamasti külvamata. Järgmisel aastal ei olnud lugu parem. Pea kurnas puudus ja nälg rahvast. Uue, targa ja kindla kindralkuberneri Eerik Dahlbergi hool ja abi ei jõudnud hädaohtu pöörda. Juba kevadel 1696. a. leitakse teede pealt inimesi, kes nälga surnud. Ei jõuta enam surnute koormaid matuseaiale vedada. Kuhu keegi maha langes, sinna pandi ta auku. Viimaks kasvas suremine nii suureks, et loomad metsas ja linnud taeva all surnud ära koristasid.
Aga see oli alles suure vaeva hakatus.
1700. a. algas 21-aastane Põhja sõda. Patkuli ja tema „kaasvendade“ maa äraandmine.Liivimaa omad mehed, eesotsas Johann Reinhold von Patkul, siis maanõunikud von Budberg ja Vietinghoff, siis von Paykull ja von Löwenwolde, uuristasid juba mitu aastat tigeda kavalusega Rootsi valitsuse alust ja õhutasid naaberriikide vaenu, mis kodumaa tükis pidi ära kõrvetama ja hävitama. Aga mis hoolisid nemad maast ja rahvast? Neid juhtis oma seisuse kasu. Maa jäi kõrvaliseks asjaks. 1699. a. teeb Patkul „oma kaasvendade“ nimel ja
