talupoegade sõbraks nimetas, siia olid saadetud õigust mõistma ja tegema, ka seni õiguseta jäetud talupojale.
Et Liivimaal ⁵/₆ kõigest haritud maast kroonu kätte läks, siis sai sellest lahedamast põlvest osa ka ⁵/₆ kõikidest talupoegadest, s. o. kõik need, kes kroonuvaldades elasid. Pärismõisnikud on sunnitud oma talupoegade elujärge parandama.Aga ka viimasele ühele kuuendikule tõusis kroonumõisate talupoegade paremast põlvest kaudselt tulu. Vahe kroonu- ja pärismõisate talupoegade vahel oli esiotsa nii lai, et pärismõisnikkude inimesed ühtelugu ära kargasid ja kroonumõisatest põlve kergendust otsisid. Et talu- ja mõisamaal ainult siis väärtust oli, kui neile tarvilik jagu harijaid leidus, siis ei jäänud pärismõisnikkudel teist teed üle, kui ka oma vallarahva põlve kergendada.
Riigivalitsusele tõi mõisate tagasivõtmine aastas 534.000 hõbetaalrit tulu. Nurin reduktsiooni pärast kestab Liivimaal edasi.Mõisnikkude käes oleksid needsamad maad veel palju rohkem kasu annud, sest kroonu oli ju rentnikkude maksusid, kes enne kui pärisomanikud talitanud, märksa alandanud. Äratundmisest ei tehtud juttugi, et rahutumatel aegadel mõisaid vististi seadusevastasel viisil mõisnikkude pärisomaks kistud. Ikka valjemalt tõstsid mõisnikud kaebtust, et neile hirmust ülekohut tehtavat ja neile muud ei jäetavat, kui kepp ja kott. Kaebajate ja tõrkujate etteotsa astus julge ja vägivaldne, sõnakas ja kirjaosav Johann Reinhold Patkul. Võnnu maapäeval 1692 valmistas tema teiste mõisnikkude nimel kuningale ähvardava kirja, kus elavates värvides seda hädaohtu kirjeldatakse, mis sakstele mõisate tagasivõtmisest ja Rootsi ülikoolist Tartus tõusvat. Lausa ja avalikult laidetakse Rootsi valitsuse tegevust ülekohtuseks ja kuritahtlikuks. Iseäranis rasket rahet sajab kindralkuberneri Hastferi kaela, kes mõisate tagasivõtmiseks Rootsi riigipäeva ja oma kuninga käskusid kõikumata oli täitnud. Nüüd aga lõppis Karl XI kannatus. Kaebajate eestvedajad: Patkul, maamarshall Johann Albrecht von Mengden ja maanõunikud von Vietinghoff ja von Budberg kutsutakse Stokholmi vastutusele. Mõisnikkude seisuslikku omavalitsust ja õigusi piiratakse.Liivimaa mõisnikkude iseseisev korraldus hävitatakse. Maapäeva nõupidamised ja otsusetegemised seatakse kindralkuberneri valvuse alla. Ülemkonsistooriumist heidetakse ilmalikud kaasistujad mõisnikkude seast välja. Ülemkirikueestseisja ametid kaotatakse ära. Kus pärismõisad 6 kuu jooksul oma patronaadiõigust dokumentide varal selgeks ei saa teha, läheb see kuninga kätte. Kroonumõisate patronaat oli iseenesest juba kuninga omaks saanud. Rootsi kirikuseadus
