valitsust kinnitada, õnnistasid. 1648 kinnitas Kristina kõik vanad õigused ja eesõigused, mida rüütelkond juba varemini kange hoolega algkirjades oli kokku koguda katsunud.
Seisuslik omavalitsuslik korraldus Eestimaal.Tallinnamaal olid mõisnikud oma seisuse ja võimu korraldamises Liivimaast juba kaua ette jõudnud. Juhiks oli neil rüütlite-peamees, keda maapäev 12 maanõuniku ettepandud kandidaatidest 3 aasta peale valis. Peamehele olid nõuks ja abiks rüütlite saadikud. Üleüldisteks otstarveteks võeti raha rüütlikassasse kokku. 1651 anti luba „rüütlipanga“, s. o. rüütlite perekondade nimekirja kokku seada. 1662 oskasid saadikud alaealise Karl XI eestkostjatelt õiguse välja nuruda, et ühelegi kodanikule ei lubata rüütlimõisaid osta. Täieõiguslised inimesed Tallinnamaal olid ainult mõisnikud.
Kohtuolude korraldamine Eestimaal.Kohtuolusid korraldas Gustav Adolf niihästi Tallinnamaal kui Liivimaal. Süüasjus mõistsid Tallinnamaal 3 mannrihti kohut. Maa-viskal valvas, et seadusi täideti, riigivalitsuse kasusid tähele pandi ja kurjategijaid karistati, kui erainimesed ei kaevanud. Edasikaebtused läksid ülem-maakohtusse, kus rüütlite peamees juhatas. Nõudmiste tarvis oli alam-maakohus seatud. Edasikaebamise tee viis Stokholmi õuekohtusse. Tallinnamaa kohtuliikmeid valisid muidugi mõisnikud.
Liivimaal.Liivimaa jaotati 4 maakohtu-ringkonda ehk kreisi: Riia, Võnnu, Tartu, Pärnu. Nende alla käisid vabade inimeste nõudmiste ja süütegude harutused ja talupoegade kaelakohtu-asjad, sest mõisnikkude käest võeti õigus „kaela ja käe üle“ ära, aga „kodukaristus“ jäeti neile. Õuekohus 1630.Edasikaebamiseks asutati 1630 Tartu õuekohus 14 liikmega; nendest olid iga kord 3 maanõunikud. Ainult nõudmiseasjus võidi veel Stokholmi õuekohtusse edasi kaevata. Kohtusse ja politsei ülevaatamiseks seati iga maakonda viskalid. Politseivalitsus seisis Liivimaal sillakohtute käes, Tallinnamaal talitasid vabalt kardetud hakenrehid.
Kõrgemad Rootsi võimukandjad meie maal.Riigivalitsuse ülemad asemikud olid Riia ja Tallinna kindralkubernerid ja Saaremaa maavalitseja. Nende all seisid veel kubernerid ehk maavalitsejad ehk asekubernerid. Kahjuks vahetati kindralkubernerisid ja maavalitsejaid tihti, nii et nad mitte iga kord maad ja rahvast õieti tundma ei saanud õppida. Nende parandusepüüetel olid alatasa mõisnikud oma „õiguste ja eesõigustega“ kui pakud jalus. Kristina ja Kaarel XI kaua vältava alaea-valitsuse päevil ei leidnud nemad eestkostjatelt tarvilikku tuge. Ainult Gustav Adolfi lühikese valitsuse ajal
82
