võrra sündmusi ja juhtumisi katalogiseeriva kuivuseni viidud. Vististi on selle teguriga ka seletatav, et Reiman 19. aastasaja lõppu ei ole julenud kirjutadagi.
Mõnevõrra segavalt mõjub peaaegu subjektiivsest paatosest tingitud seisukoht usupuhastuse vastu. Oleks ehk veel üht ja teist ütelda ülevaate kohta, kuid selle koht ei ale mitte siin lühikeses ülevaates.
Ja ometi on Reimani ülevaade üks paremaist, mis seni Eesti ajaloo üle ilmunud. Olgugi et ta lühike, on ta sisukas, paljuütlev, ridade taga tundub asjalikkus, oluline on rõhutatult esimesele kohale pandud.
Sisaldades sarnaseid väärtusi ja puudusi, lugedes viimaste arvele ka neid, mis ikka süvenev ja edenev ajaloo uurimine nüüd ja tulevikus selgeks teeb ja paljastab, on see kirjutus veel küllalt väärtuslik, et iseraamatuna ilmuda.
See ülevaade on tarvilik Vene koolis hariduse saanud Eesti haritlasele, kel kodumaa ajaloos väga puudulised teadmised.
Ka Eesti ajaloo õpetajal peab ta alatasa käepärast olema ja ta võib sellele tänuvääriliseks õpeabinõuks olla.
Sama tarvilik, või veel enam, on ta õpilasele, kes kodumaa ajaloo vastu huvi tundes sündsaid raamatuid vähe leiab või sagedasti on sunnitud vanemal ajal ilmunud anti-ajalooliselt kokkuseatud raamatuid lugema; või kui õpilane kodumaa ajaloo kohta üksikasjalisi kirjutusi lugenud, siis aitab V. Reimani ülevaade talle, tema teadmisi ülevaatlikult kokku võtta.
On veel üks moment, mis just nüüd, mil meie vabad oma iseseisva riigi kodanikud oleme, sunnib meid Reimani ja tema kirjutuse peale mõtlema, ja see on, et Reiman oli üks tulisemaist vaba Eesti eestvõitlejatest; ta armastas Eestit ja Eesti rahvast. Selle tunnistuseks on ka see raamat, mille ridade taga tundub tuline, osavõtlik rahva lõpmatule ajaloolisele valule kaasakannatav hing. Reimani kirjutusviis on katsutud võimalikult puudutamata jätta. Et raamatu tarvitamist koolides hõlbustada, on lehekülgede äärtele sisu tähtsamad osad ära tähendatud.
8
