naga ja tõstis tema Magnus Liivimaa kuningas (1570).„Liivimaa kuningaks“, kelle alla ka Tallinnamaa pidi käima. Magnuse käest ei nõudnud tsaar muud, kui et tema Vene ülemvalitsuse alla jääks, tsaari sõdimistest osa võtaks ja väikest maksu maksaks. Liivimaa õigustesse ei lubanud Ivan IV puutuda. Esiotsa leidis uus kuningas Liivimaalt tõesti rohkesti toetajaid. Põltsamaa sai tema kuningalinnaks. Suure Saksa-Vene väega piiras ta augustikuus Tallinna ümber, et uut kuningriiki vihatud rootslastest puhastada. Aga Tallinna ei võtnud Magnuse meelitusi kuuldagi ja raudne vastupanemine ja katkusarnane haigus sundisid kuningat häbiga Tallinna alt taganema. Äraandjad Kruse ja Taube kartsid Ivan IV viha. Nad hakkasid Poolamaaga sõbrustama ja katsusid Tartu linna poolakate kätte toimetada. Aga katse läks nurja, kuid nad pääsid eluga Poolamaale. Niisama värises Magnus, kuid temal ei olnud kuhugi põgeneda, sest Saaremaa oli tema vend, Daani kuningas Friedrich II, täiesti oma valitsuse alla võtnud ja maavalitseja ametisse pannud, et aga Krimmi tatarlased tegid Ivan IV esiotsa tümaks, julges Magnus Põltsamaale jääda. 1572 tuli Moskva tsaar ise rohke sõjaväega Liivimaale. Magnus võttis tema rüüstamisekäikudest oma enese kuningriigis osa. 1573. aasta alguses langes Paide. Tänupalgaks andis tsaar temale Karksi lossi, mis ta ära oli võtnud. Ainult Kolovere all said rootslased venelaste üle võidu, kuid see ei parandanud nende seisukorda. Kevadel 1573 pidas Magnus Novgorodis oma esimese surnud pruudi õe Maarjaga pulmi. Tema elujärg aga läks ikka kehvemaks: Friedrich II ütles enese temast hoopis lahti ja rootslased tegid temale ühtelugu tüli. Helme lossis leidis tema varju. A. 1575 katsus Vene vägi uuesti õnne Tallinna kallal. Kuid asjata. Kuid Pärnu langes nende kätte ja Liivimaa sõjasulased tegid nende ees ilma mõõgahoobita Lihula, Kolovere, Vigala ja Haapsalu kindluste väravad lahti. See julgustas Ivan IV ja järgmisel 1577. a. pidi otsustandev hoop tulema. Uuesti tungisid Vene väed Tallinna alla, aga rootslased ja vahvad kodanikud lõid nad tagasi. Taganemisel tegi „Liivimaa Hannibal“ Ivo Schenkenberg talupoegade salkadega venelastele rasket kahju. Alalised riisumised olid talupojad meeleheitmisele ajanud. Schenkenberg kogus ülejäänud elanikkude riismed kokku, harjutas neid sõdima ja sai Magnusele ja venelastele kardetavaks vastaseks, kes tema eest ainult veel kindlate müüride taga julged olid. Salaja heitis nüüd Magnus Poola ülemvalitsuse alla. Tsaar kutsus ustavuseta kait-
