tus sündis,“ jutustab Vene kroonika, „palju häid mehi Novgorodist tapeti maha.“ A. 1177 läksid ühendatud Eesti suguharud uuesti Pihkva kallale ja sõdisid võidurikkalt. Aga nad ei tarvitanud oma võitu õieti. Veel kord kuuleme, et Jaroslav, Vladimiri poeg, talvel a. 1192 Tartu oma alla heitnud ja suvel Otepää uuesti ära põletanud, aga neilgi katsetel ei olnud püsi. 13. aastasaja algusel on eestlased jälle täiesti vabad ja ka Ugandi ei maksa enam Vene vürstidele maksu. —
Sakslased leiavad tee Väina jõe suhu.Purustav hädaoht tõusis alles õhtu poolt. Aastal 1158 asutatud Lüübeki linn astus Visby kaudu Ojamaal ehk Gotlandi saarel Venemaaga elavasse kaubavahetusesse. Veetee Neeva jõge mööda ja Novgorodist läbi Dnjepri poole oli liig pikk ja väsitav. Julged Põhja-Saksa meremehed ajasid uue, lähema raja. Lüübekist sõitsid nemad — Daani saarte kallastele hoides ja Rootsi ranna äärt mööda — Visby ja säält Ojamaa põhjanina ja Faroe saare ümber üle mere Saaremaale. Siin puhati tuttavas sadamas ja mindi Väina suhu teele. Skandinaavia kaupmehed tõrjuti kõrvale, saksad astusid asemele. Seega alles algas tõsiselt mitmesaja-aastane äge võitlus Läänemere hommikuranna pärast, kus esmalt eestlased, kurelased, skandinaavlased ja saksad ja 15. aastasajast peale skandinaavlased, saksad ja venelased rinnutsi kokku läksid. Katoliku kirik võtab võitlusest osa.Heitlemine tõusis seda ägedamaks, et Rooma katoliku kirik ennast sekka segas, sest uut saaki oli siit loota.
Rooma kirik oli ebaõpetuste ja valitsuseahnuse läbi põhjani ära rikutud. Kes heaga tema alla ei annud, seda sunniti väevallaga. Rahvale kiideti kõige jumalameelepäralisemaks tööks teiste uskude rahvaid hävitada, kui nad mitte Rooma ainuõndsakstegeva väevõimu alla ei heida. Jeesuse armastuse-rõõmusõnum muudeti vihavaenu-õpetuseks, eneseohverdamise ja lepitamise märk, rist, tehti vennatapmise, riisumise ja põletamise sõjalipuks. Kõige metsikumaid iseloomusid võis niisuguses hävitamisevõitluses tarvitada. Osavõtmine „pühast sõjast“ lepitas iga veritöö ja kõige alatuma meelega inimene läks otseteed taeva, kui ta aga „pühas sõjas“ langes. Rooma oli islamiga sellesama järje peale vaonud, osalt veel allapoolegi.
Esimesed piiskopidEsimene ristiusu kuulutaja, kes kaupmeeste kannul Väina kaldale ilmus, oli Meinhard. Tema katsus esialgu veel heaga „paganaid pöörda, kes Jumala ära on unustanud.“ Alles siis, kui katsed nurja läksid, oleks ta oma kaitseks ja „Jumala auks“ sõjariistad appi kutsunud, kui vastikolud ei oleks keelanud. Nii võis tema 14. augustil 1196 selle teadmisega rahulikult hingama
