marahva Sädust 1804-dast ajastast ni kui Revisioni Mõõtmise-kohto essiärralik kohto piddamisse oppus“.
1804 ja 1809 seaduste sisu.1804. aasta seadus ja 1809. a. täiendused lõid endise Rootsi valitsuse eeskuju najal talupoegade põlvele kindlama aluse. Talupoeg oli kui päris-inimene ka nüüd maapinna külge köidetud, aga teda ei tohtinud maa küljest, mida ta haris, mitte lahutada ega müüa. Maata inimesi ja mõisateenrid lubati veel müüa, aga ainult üks ainus kord ja nimelt Liivimaa mõisnikkudele. Kodukaristust tohtis mõisnik teolkäijate kohta tarvitada. Peremehed ei käinud kodukaristuse alla. Nemad olid ka väeteenistusest vabastatud. Abielusse heitmise takistused kaotati ära. Õigust mõistma pidid talurahvale kogukonnakohtud. Kihelkonna- ja maakohtu istumistest võisid peremehed kaebtust tõsta. Kõigile anti voli igasugust varandust korjata ja käest anda ehk pärandada. Peremeestele jagati nende talude kohta tarvitamise- ja pärandamiseõigus. Talust välja mõista tohtis ainult kohus raskemate eksituste eest. Siiski võis mõisnik talusid lõhkuda ja karjamõisatega ühendada, kui kohus seda lubas ja mõisnikule tarvilikuks tunnistas. Talu orjused ja maksud määrati maa pealt kindlaks. Ei olnud talul omal metsa, siis tohtis ta mõisa metsa tarvitada.
Maamõõtmise-kohtud, vakuraamatud.„Maamõõtmise-kohtud“ asusid tööle. Mis maa headuse ja suuruse eest talul mõisale maksta tuli, tähendati vakuraamatusse. Seda määra ei tohtinud pärisherra kõrgendada. Kas neid määrusi veel kõrgendada võidigi? Kuna Rootsi valitsus ainult põllu- ja metsamaid hinnata laskis, hinnati nüüd ka õueaidasid ja heinamaid. See tõi uusi koormaid juurde. Kuna Rootsi ajal ainult „korralik orjus“ vakuraamatusse tähendati, s. o. mitu päeva nädalas talu pidi tegema, võeti nüüd ka „abitegu“ juurde, mida karvapealt määrata ei saanud. See jättis ülekohtule ja vägivallale aknad-uksed lahti. Isegi siis, kui mõisnik õiglaselt ainult seda nõudis, mis seadus lubas, ei jõudnud peremees selle vastu. Tema lahja, halvasti haritud põld oleks muinasloolist lõikust pidanud andma, et aga maksudega toime saada ja taluperet kõhnakiralt toita. Veel viletsamaks kujunes talusulaste põlv. Talupojad ega mõisnikud ei ole uuendustega rahul.Pärisrahval oli küllalt põhjust, kui ta 1804. ja 1809. aasta seaduste kohta tunnistas: „Vana hobune, uus sadul.“ Ja uus sadul lõikas rahvale seda sügavamalt lihasse, et alalõpmata sõjad Napoleoni I-sega maale ränku koormaid peale panid. Selle risti jõudis Fr. v. Parrot meie kodumaa kaelast veel ära
