aga koolilapsi ei tule mitte ainustki, ehk kõigest 2—3 laialise kihelkonna pealt. Et koolmeistrid nälga ei sureks, teevad nad käsitööd ehk kerjavad talust talusse raasukese vilja. Sagedasti elavad koolmeistrid korratumat elu, joovad ja peksavad lapsi. Õpetamiseks puudub neil tarvilik osavus. Mõni koolmeister veerib ise kange vaevaga. Koolide katsumisel ja katekismuse õpetusel on kirikuõpetajad laisad ja hooletumad. Rootsi-aegsed rahva loetamised — pühapäeval kirikus, argipäeval taludes — on jäljeta kadunud. Pruutlugemised peetakse „pillapalla“ ära, sest mõisnikud kaebavad, et õpetajad oma nõudmistes liig valjuks minna. Peakoolis, mis nüüd harilikuks saab, õpetavad kirikuõpetajad kergemeelselt ja ajavad oma kasu taga. Leerilapsed sunnitakse kirikumõisa töösse. Pärismõisad lähevad kadedaks ja võtavad paiguti leerilapsed ära mõisa teole. Rahvas ei tea oma usust midagi, ehk kus ta mõne käsu pähe on õppinud, puudub arusaamine täielikult. Sellevastu õitseb ebausk lopsakalt. Soolapuhujad on suures aus. Kividele, puudele ja allikatele ohverdatakse avalikult raha ja villu, rätikuid ja lintisid, kapsaid, liha ja kalu. „Piitsad, vitsad ja vangikoda ei suuda niisugust paganausku ja paganaelu parandada ega tee kedagi õige usu ja õige elu inimeseks,“ tähendab Campenhausen. Häid koolisid kuluks ära. Noortest saaks ennem asja kui vanadest. Kandku mõisnikud pisutki rahvahariduse eest hoolt! „Näidakem talupoegadele, kes elus meie pärisorjad, seda ainust halastust üles, et nad pärast surma kui vabaks saanud lapsed Jumala ette võiksid astuda! Hoidkem, et meie sellega uut süüd eneste peale ei koorma, kui talupojad pärast orjapõlve selles maailmas ka kuradi igavesed orjad peavad olema teises ilmas!“
Piibel ilmub 1739.Selsamal 1739. aastal ilmus Tallinnas Joan Köleri trükikojas „Piibli raamat, see on kõik see Jumala sõna, mis pühad Jumala mehed Vana Seaduse raamatusse Ebrea keeli ja Uue Seaduse raamatusse Kreeka keeli esiti on üles kirjutanud, nüüd aga Jumala armu läbi meie Eesti Maakeeli esimest korda üles pandud“. Suure töö toimetaja oli Jüri õpetaja Anton thor Helle, kes juba varem, 1732, kaunis täieliku Eesti keele grammatika oli välja annud. Tema abilistest nimetame Tallinna õpetajaid Vierorthi ja Eberhard Gutsleffi. 1736 oli tõlkimine lõpule jõudnud, aga trükikulu kandjaid ei leitud. A. J. von Üxkülli poolt toimepandud korjandus oli ainult 28 taalrit kokku saanud. Siis tuli Nikolaus krahv Zinzendorf ja päästis Jumala sõna kammitsast. 1729 olid esimesed Vennaste-
112
