mitte riigivalitsuse ees. Maanõunik Roseni seletus 1739. a.Kui 1739 riigivalitsus Liivimaa talupoegade „väljakannatamata“ põlve kohta aru pärib, seletab eesistuja maanõunik (residierender Landrat) parun Rosen ametlikus vastuses: 1) Talupoeg on oma eluga ja ihuga täiesti pärisherra alla heidetud ja tema oma. 2) Talupoeg ei või midagi enesele varaks korjata, vaid ainult oma pärisherrale, kes seda oma tahtmist mööda võib tarvitada. 3) Mõisnik määrab talupoegade orjused ja maksud ära, nagu tema arvab, ilma et vakuraamatud tema õigust kitsendavad. 4) Mõisnikul on piirita kodukaristuse võimus talupoja üle, kes mõisniku rõhumise ja väevalla vastu kuskil kohtus kaevata ei tohi. Liivimaa maapäeva seletus 1765.Ja 1765 nimetab Liivimaa maapäev talupoegi „pärisorjadeks (servi) Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes, nii kaugelt kui see ristiusuga koos võib seista“. See tähendas: ihuga ja varaga on talupoeg mõisniku pärisoma. Mõisnik tohib tema ihujõudu niipalju tarvitada kui arvab, ja tema korjatud tagavarast võtta, niipalju kui tahab. Mõisnik võib talupoega nagu töölooma turul müüa ja vahetada. Mõisnik võib talupoega ihulikult karistada, peksta, kinni panna, nagu ta tahab. Mõned kirjamehed katsuvad vägisi tõendada, et kui ka talu raudvara ehk inventaar täiesti mõisniku omaks tunnistada, siis jääda talupojale ometi põllu- ja karjasaaduste tarvitamine vabaks. Aga niihästi Roseni seletus kui ka J. von Budbergi ja paruni J. G. Schraderi „Liivi hertsogiriigi rüütli- ja maa-õiguse“ eeltööd aastast 1737 kinnitavad mõlemad selge sõnaga, et talupoeg ja tema perekond, talupoja maa ja tema vara (Habseligkeiten) niisama mõisniku pärisoma on, nagu „mõisapõllud, heinamaad“ j. n. e. Et talupoja käest viimast leivaraasu ja piimatilka ära ei saanud võtta, vaid tema tarvitada pidi jäetama, et hinge sees hoida, see on ju õige, sest see ei olnud võimalik, et temale iga söögikorraks viilukas kätte oleks antud ehk kört ette mõõdetud. Niisama õige on, et talupoeg tulise rahahäda sunnil ehk äravõitmata viinahimu kihutusel põllusaagist, mis mõisa- ja kirikumaksudest tema enese ülespidamiseks jäi, veel natuke püüdis ära müüa. Aga see müümine sündis tema ja tema perekonna kõhu kulul, kellele selle eest nälja näpistus pea kätte tuli. Vabast liikuva varanduse tarvitamisest ei võinud juttugi olla, sest et talupojal peale nälja kustutamise ühtegi varandust üle ei jäänud. Põld ja põlluriistad, hobused ja sarvloomad kui ka viljaseeme on tingimata mõisa oma ja talupoeg vastutab nende eest. —
110
