auku tõukas. Jäi siis ainult veel mõisa abi, kes omi orje ja tõöloomi ei võinud lasta otsa saada. Mõis pidi tahes või tahtmata vilja ülespidamiseks ja seemneks laenama, vahel ka hobuseid ja kariloomi, ehk jälle orjustest ja maksudest ühe ehk teise võla kustutama. Talupoegade ärakargamine.Muidu võiks talupoeg oma ainust ja viimast abinõu tarvitama hakata — ära karata ja mõisa tööjõududest lagedaks teha. Sagedasti tarvitavad seda teed talusulased, kes kuskilt hädaajal toetust ei leidnud. Minna küll enam kuhugi ei olnud. Orjus oli nüüd päris- ja kroonumõisates ju seesama. Aga inimene veeres siiski edasi ja otsis paremat, kuni ta kinni tabati ja mõisa tagasi viidi.
Talupoeg — õiguseta olevus.Sest ka selle eest oli hoolt kantud, ei pärisinimene ise mitte vabalt ei tohi liikuda. Tema oli asjaks saanud, keda ainult mõis võis liigutada, kuhu ta tarvis arvas olevat. Vanema korra, et talupoeg maa külge, mida ta harib, kinni on kinnitatud ja teda maast ei tohi lahutada (glebae adscriptus), on rahutumad ajad ümber tõuganud. Nüüd ei tehta talupoja enese ja talu raudvara ehk inventaari vahel enam vahet. Mõlemad on ühevääriliselt mõisniku omaks saanud, kes teha ja toimetada võib, kuidas tahab. Mõisniku tahtmist juhtis aga omakasu. Tema püüdis maast ja orjest võimalikult kõrget tulu. Nälja, sõja ja katku tagajärjel oli põlluharijaid vähe järele jäänud. Põldu seisis seepärast rohkesti söödis. Seda ei sallinud mõis. Taluperede lõhkumine.Ta lõhkus talud ära, s. o. mitte talu põllud, vaid talu pere. Ta võttis töövõimulisest perest ühe osa ja sundis tema söödimaa peale asuma ja uut talu kõige maksudega ja orjustega rajama. Talu põldude laiendamisega ei jõudnud töörahva siginemine ja kasvamine sammu pidada. Orjuse koorem võis lühikese aja sees sellesama-arvulisele töörahvale kahekordseks tõusta. Suurendatud orjusi tarvitas mõis oma põldude laiendamiseks ehk karjamõisate asutamiseks. Selleks lõhuti mõisa naabruses olevad talud ja hea maapõhjaga külad ära, kelle elanikud söödi peale ehk soo ja rabade veerde asuma aeti, ehk jälle mõis võttis ise sööti põllu alla ja haris sööti jäänud talumaadest uued karjamõisad. Esiotsa, kus rahvast vähe ja tööjõudu kokku hoiti, valitses vististi rohkem esimene viis. Talupoegade väljatõstmine ja mujale asutamine oleks ajutiselt talupoja töövõimu mõisa kahjuks kahandanud ja talude orjusemaa maksud oleksid mõisa kanda jäänud. Kasulikum oli siis mõisal talupoegi vana koha peale jätta ja vabasid söödi- ja metsamaid põlluks harida, mis muidugi talupoegade orjuse kõrge-
108
