maailma jaoks. Inimese magamise ajal annab Looja või Vanataat, teisendite järele Jumal, inimesele unerohtu ja lõikab inimese küljekondi välja. Kondi paneb ta kännu otsa päikesepaistele kuivama, et naine saaks hästi valge; ise aga hakkab mehe külje-avaust kinni kasvatama. Koer sööb seni kondi ära. Vanataat ajab koera taga, tabab aga kõigest koera saba. Sellest sabast loob ta naise. Et koer edev olnud, on naisterahvadki edevad. Koera kirbud on naisterahvalegi päranduseks jäänud.
Teisendi järele paneb Taevataat esimese loodud inimese välja kuivama, enne kui ta inimese elusaks teeb. Kuivatuse ajal tuleb vanapagan inimese juurde ja katsub teda igast küljest. Vanapagana katsumisest jäänud inimese keha õrnaks; kui nüüd keha saab natuke pigistada, tunneb ta kohe valu.
Teiste teadete järele ei loonud Taevataat alguses mitte üht inimest, vaid hulga korraga; loonud neid kalanooda täie, joosnud nendega üle ilma ja pildunud iga paari versta takka kolm paari noodast välja. Soojale maale jõudes kiskunud kivikild nooda lõhki; sinna sadanud inimesi väga palju maha. Nad sadanud maa sisse, kus nad kangesti ära määrdinud. Sest ajast peale on lõunamaal inimesed mustad (17238). Inimeste sugusuhte küsimuse jätab see teade otsustamata. Rahvateated opereerivad pea legendsete, pea aga täiesti omapäraste andmetega inimese loomise küsimuses.
Tavalisesti kõneldakse, et Taevataat ehk Jumal esmalt ainult ühe inimese — mehe — loonud. Võrumaalt saadud teate järele loonud Taevataat esimese inimesena ometi naise. Kord mererannal kõndides näinud ta vees õitsmas ilusa lille; võtnud selle lille, noppinud veel teisi juurde, seadnud kenaks õiekimbuks, teinud siis elusaks ja — naine olnudki valmis. Selgemalt rahvasuu ei teata, kuidas lillekimbust naisterahvas sai ja Jumal talle elu andis. Pea märganud Jumal, et ta loodud inimene igavust tunnud. Jumal loonud mõnesuguseid loomi ja saatnud need naise juurde, aga naine tõuganud igaühe enesest jalaga eemale. Jumal saatnud seepeale kassi naisele seltsiliseks, aga sellegagi ei jäänud naine rahule; kassi järele saatnud koera, aga seesama lugu. Naine ütelnud nurisedes Jumalale: „Loo mulle seltsiliseks ometi mu enesesugune kahejalgne!“ Selle palve võtnud Jumal kuulda ja loonud mullast mehe. Selle seltsilise võtnud naine rõõmuga vastu. Võrulased lisavad sellele loomisloole veel juurde: naised, lilledest loodud, pääsevad kõik taevasse; mehed, mullast loodud, lähevad põrmu ehk põrgu (47622). Lilledest naise loomise lugu näikse minu meelest ene-
97