See lehekülg on heaks kiidetud.
likult puhtana esinema: kui ta emagi ehk eksinud, ei kerki kuld mullapõuest päevavalgele (XX, 86—106). Kõigiti ei näi Kalevipoeg ise kulda enam mullapõuest välja tuua tahtvat, vaid määrab kulla muile.
Lugulaul kõneleb ilmaneitsi kuldsõrmusestki. Ilmaneitsi läheb kaevust vett vinnama, kaotab aga sel puhul kuldsõrmuse sõrmest. Ilmaneitsi nuttu nähes küsib Kalevipoeg nutu põhjust. Põhjuse kuulnud, kargab Kalevipoeg kohe kaevu sõrmust otsima, leiab kaevust veskikivi ja pakub seda sõrmuse pähe ilmaneitsile (X, 889—974). Kuldsõrmusest näikse ilmaneitsi ilma jäänud olevat. Kust ilmaneitsi ülepea kuldsõrmuse saanud, selle kohta meile seletust ei anta.
315
