Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/275

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

Kui kana kireb ja ta jalad külmad, saab surmasõnumit kuulda; on ta jalad soojad, tuleb tulekahju, kõristab ta, näeb ta ligidal kurivaimu; laulab ta, kuulutab ta õnnetust; selle kõrvaldamiseks tuleb tal ukse vahel pea otsast ära pigistada.

Kui kana pannakse hauduma lõuna poole toa otsa, on pojad kõik kanad; kui põhja poole, — kuked. Pannakse hommiku poole, siis saab segamini; õhtu poole, jäävad munad kõik mädaks. Pannakse kirikust väljatuleku ajal kana hauduma, toob kana kõik pojad välja (Otepää).

Külvama minnes kutsub peremees kõik kanad õue kokku, viskab neile peoga teri ette, üteldes: Sööge, sööge, tibukesed, nokkige nobedasti, aga ärge pärast minge seemet siblima. Kui taevataat annab mulle, küll siis saate ka teie! — Seepeale läheb peremees põllule, ilma tagasi vaatamata. Siis ei noki linnud seemet põllult (Tapa).

Tuulispasast jääb peata kana maha, kui tuulispasast öeldakse: Võta niipalju kui Jumal sulle annab (vrdl. Eesti Kirjandus 1922. lk. 354 jj.)


Kukk.

Lindude seas seisab kukk tähtsuse poolest esimesel kohal nagu kuningas. Juba ta hari tuletab kuningakrooni meelde. Kuigi ta linnuriigis kuningana ei valitse, vaid ainult kanade keskel, avaldab ta ometi kuninglikku väge inimessoo tähtsama vaenlase — vanapagana — kohta. Tõstab kukk häält, põgeneb vanapagan alati. Kukk ja vanapagan kuuluvad õieti ühte. Kui vanapagan kavatseb mingisugust suurt tööd korda saata, ajab kukk oma lauluga kõik nurja; vanapagan ei saa ettevõtet lõpetada. Ehitab vanapagan silda, linna või midagi muud, kukelaul sunnib vanapagana tööd lõpetama. Kipub vanapagan inimest ära viima või hinge pärima, jällegi päästab kukk oma lauluga inimese hädaohust. Ei laula kukk oma tahtmisel, pannakse teda mingisuguse abinõuga laulma, et vanapaganat põgenema ajada.

Võrumaal hüütakse musta kukke murdjaks ja kirjut kukke kirivaks kiskujaks; mõlemaid peetakse ühtlasi vanapagana vastasteks. Punane kukk kannab Võru pool vanapagana vereva velje ja valge kukk valge vateri nime (Sitzungsbericht d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47). Mujalt Eestist ei ole mulle niisugust kukkede vahetegemist silma paistnud, vaid värvi peale vaatamata peetakse iga kukk vanapagana vihaseks vaenlaseks.


275