võõrastütre, kes omast tütrest ilusam ja osavam. Mees viib võõrastütre kondid käsikivile, kus kontidest kägu sigib, kes hiljemini võõrasemale laseb käsikivi kaela sadada. Legendi järele moondab Jeesus kaks tapetud last lindudeks, ühest saab kägu, teisest pääsuke. Wiedemanni teadete järele sünnib kägu vaeslapse südamest (Aus dem inn. u. äuss. Leben, lk. 453).
Käo tekkimine tapetud lapsest on tuttav paljudel rahvastel (Dähnhardt, Natursagen III, 376—380; 426—428 jj.).
Käo ilmumise järele ennustatakse aega: ilmub kägu vitsa, tuleb hea vilja-aasta; urba — kurb aasta; lehte — leina- aasta. Alistes öeldakse: vitsa — vilets aasta, lehte — hea aasta.
Hommikul kukub hoolekägu, sööma ajal surmakägu, lõuna ajal leinakägu, õhtul õnnekägu.
Kui kägu 3 päeva enne jüripäeva kukub, tuleb hea vilja-aasta, kui 3 päeva pärast jüripäeva, nälja-aasta.
Kägu kukub seni, kuni odrad hakkavad looma. Siis satub odraokas talle kurku ega saa ta enam kukkuda.
Lõpetab kägu kukkumise enne jaani, tuleb talv varakult; kui pärast jaani, — hilja.
Kägu ei ehita enesele pesa, vaid muneb muu linnu pesasse, kust mune enne seda välja viskab.
Käo kogemata tapja peab käole laskma kirstu teha ja teda nagu inimest matma. Käo mahalaskjal sureb parem hobune.
Kägu kuulutab kevadel esimest korda ta kukkumist kuulajale eluaastate arvu ette; nii mitu korda kui teda kuuldakse kukkuvat, nii mõnda aastat elab kukkumise kuulaja; ehk neiudele aastaid, mil mehele saavad.
Lendab kägu maja juurde, kukub 3 korda ja lendab jälle ära, kuulutab ta inimese või looma surma ette (Risti); mõnikord kuulutab maja juures kukkumine tulekahju ehk aga pahandust sakstega (Kuusalu).
Kägu on germaanlastelgi ennustav lind, keda jumalate saadikuks peeti; germaanlastelgi kuulutab ta eluea pikkust ette (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 161, 280). Ühtlasi peavad sakslased kägu aga ka vanapagana linnuks, jah vanapagana enese esindajaks. Ei taha nad kuradi nime suhu võtta, ütlevad nad kägu (=Kuckuck) (Grimm, D. Mythologie II, lk. 508). Eluea pikkuse ettekuulutamist ja peiu ootamise aastaid käo kukkumisest tunnevad slaavlasedki (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія, III, lk. 294).
263
