VII.
Linnud.
Muiste rääkinud kõik linnud, aga mingisuguse põhjuse pärast võtnud Jumal neilt rääkimis-anni ära. Lindude rääkimisest teavad veel ennemuistsed jutud (vrdl. Eesti ennemuistsed jutud, lk. 135) ja rahvalauludki kõnelda (vrdl. Setukeste laulud I, 318, 319). Linnukeele mõistmist omandatakse maoharja ehk -krooni söömise tagajärjel.
Grimm oletab, et Tharapita Ebavere mäelt Saaremaale linnu kujul lennanud (D. Mythologie II, lk. 558). Läti Henrik kõneleb küll, et Tharapita lennanud (Ajaraamat XXIV, 5), aga et ta ennast linnuks oleks moondanud, seda ta otsekohe ei nimeta. Muidu kuuleme vanade rahvaste jumalatest küll, et nad endid lindudeks moondanud, niisama tihti vallküürid. Ka Louhi „Kalevalas“ moondab enese kotkaks (Kalevala XLIII, 135—166). Eestis võtab järvehaldjas järve rändamise puhul enesele mõnikord linnu kuju.
Legend jätab seletamata, kas enne Jeesust juba linde olnud; selle asemel teatab ta, et Jeesus linde valmistanud. Kui kord Jeesuse lapsepõlves poisikesed sauevilesid teinud, annud Jeesus oma vilele linnu kuju; puhunud peale, lind tõusnud lendu. Teised katsunud ka nii teha, aga ei saanud. Sellest linnust tekkinud pärast palju muid linde. Kreutzwald laseb Kalevipojal linnud luua. Vägimees laulab tammikus linnud saludesse laulma, käod kukkuma, tuid tuikama, rästad rädistama, ööbikud hõiskama, pääsukesed piiritama (III, 510—528). Rahvasuu ei tunne lindude loomist Kalevipoja poolt; selle loomise on Kreutzwald talle suhu pannud.
Lindudega teeb rahvasuu rohkesti tegemist, seda enam, et teab mitmed linnud inimestest olevat tekkinud. Nagu röövloomi, ei nimetata vahel mõnd röövlindugi pärisnimega, vaid
257
