Nimi kirjat-lehm tuletab meelde venelaste божья коровка, sakslaste Gotteskalb, Gotteskühlein.
Soomes lastakse lepatriinut niisama peiut ette kuulutada. Kui lepatriinu lendab kiriku poole, kuulutab ta surma (K. Krohn, Suom. runojen uskonto, lk. 144).
Sakslastel on lepatriinu nii-ütelda vahetalitaja jumalate ja inimeste vahel. Armastajatel peab ta nagu Eestiski prohvetiametit. Sakslastele kuulutab ta aga ka ilmu ette. Teda ei tohi tappa ega rõivailtki maha raputada, — muidu tuleb õnnetust ehk aga halba ilma. Väidetakse, et ta laste hingi taevast maa peale tuua (Wuttke, Der d. Volksabergaube, 151).
Rootslased nimetavad lepatriinut vahel Jeesuse karjatüdrukuks, Jeesuse kanaks, kuldkanaks ja käsivad temal vahel taevasse lennata (Russwurm, Eibofolke, 308, 4). Nagu Eestis püüavad Rootsiski neiud lepatriinut lendu lastes ta lennu suunast ära määrata, kust peigmees tuleb (Afzelius 3, 112).
Liblikas.
Rahvateadete järele loonud vanapagan ilusa liblika. Nähes Taevataadi loodud ilusaid õisi ja inimeste rõõmu nende üle, otsustanud vanapagan ka midagi ilusat luua, kuid seda ilusat ühtlasi Taevataadi ilu hävitama. Selles mõttes loonud vanapagan mitu tõugu ilusaid liblikaid, kes lilledele ja õitsvatele puudele mune munenud, millest hävitavad tõugud siginud (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 126).
Liblikas on hinge sümbol, aga mitte ainult sümbol, vaid hing ise moondab enese kehast välja tulles ja maailma rändama minnes sagedasti liblikaks. Siiski mitte üksi liblikaks ei moonda ta ennast, vaid ka kärbseks või muuks väikeseks tiivuliseks, kuid liblika kuju armastab ta ikka kõige enam. Lahkub hing ajuti kehast, jääb keha säärasesse olekusse nagu magamise puhul. Nõiad ja targad lasevad hingel tihti liblika näol maailma minna lendama, et sealt mõnesuguseid andmeid enestele teadmiseks tagasi tuua. Teatakse ometi juhtumusi, et mitte-tarkadelgi mõnikord hing ilma nende teadmata liblika näol keha uinumise ajal suust välja lennata. Kuuldub arvamisi, et iga inimese hing unenäo puhul maailmas liblikana või mingisuguse tiivulisena rändab, kuid öösi ei nähtavat liblika väljalendamist ega tagasitulekut ehk teise arvamise järele ei võtvat hing enesele alati nähtava liblika kuju. Unenägu kirjeldab seega uinumisaegseid hinge kogemusi ja nägemusi. Huvitav tähele panna, et hingeta jäänud keha asendi muutuse
254
