iga ilma tuule poolt, tulge minu
kullakamberisse! Võtke võtjate
järelt, tooge toojate järelt,
koguge kogujate järelt, pange
palju paigale!“
Neid sõnu lugedes pannakse kong puu otsa, et mesilased peaksid hästi kaugelt sisse tulema ja palju mett koguma.
Mesilaste nõelamise vastu lausutakse järgmisi sõnu:
Linnu isake,
Linnu emake,
Linnu lendajad,
Linnu vahvad vennakesed,
Linnu põue põrssakesed,
Jätke minda märkimata,
Minu nahka näppimata,
Veri alla kärpimata. (Tõstamaa.)
Kärbes.
Kärbes tahab peremees olla kuningakojas ja saunahurtsikus. Legendi järele saanud ta selle voli sellepärast, et ta ei lasknud Õnnistegijal rinnust naela läbi lüüa. Ristilööjad tahtnud Õnnistegija südamestki naela läbi lüüa, kuid enne kui nad seda suutnud teha, kadunud üks ristinael ära. Kärbes aga lennanud just Õnnistegija rinnale ja jäänud sinna. Musta täpet rinnal nähes arvanud ristilööjad selle naela olevat; nad ei otsinudki enam naela. Kärbsele antud selle teo eest luba igale poole minna, ka kuninga lauda ja pähe (Miks, 73).
Rahval esineb kärbes ka hinge esindajana; hing poeb kärbse kujul mõnikord inimese suust välja ja samal kujul suhu tagasi.
Et suvel kärbseid ei tekiks, aetakse Viljandimaal käsikivi tühjalt ümber. Keegi läheb küsima: Mis sa teed? Jahvataja vastab: Kärbseid jahvatan. Nii küsitakse ja vastatakse 3 korda, — siis ei teki suvel kärbseid.
Tuleb madisepäeval emane külaline, tekib suvel palju kärbseid.
Praetakse sel päeval enne päevatõusu sealiha ja lastakse haisu tubadesse, ei sigi suvel kärbseid. Niisama ei sigi ka, kui madisepäeval nõelad ära peidetakse ja pühkmed teise saksa maa peale viiakse (Risti).
Kärbes kuulutab ilmagi ette:
Tükib kärbes ninna või kõrva, on vihmahoog nii ligidal, et silmaga võib näha (Rõuge).
252
