laste ja eestlaste arvates on päike kuum ja leegiline. Päikesel asudes on ta kuumuse ja tulega vilunud. Tulega vilunud päevapoeg käib tulega nagu sepp rauaga ümber või nagu tuld suust välja sülitav kometitegija. Ta seisab isa päikesega taevas täielises ühenduses: vaevalt avaldab poeg maa peal pussi saamise soovi, kui päike soovi täidab, kui ka „Kalevala“ selgesti ei ütle, et päike pussi annud.
Soome rahvaluule teeb mõnikord tulegi päevapojaks. Kanteletar II, 328, kõneleb tule tusast ja panu vaevast:
Tulen tuskoa piteli,
Panun vaivoa vaelti.
Suure tamme raiumisel öeldakse (Kalevala II, 180):
Tuli tuiski kirvehestä,
Panu tammesta pakeni.
Siin on panu tule rööbassõnaks tehtud, tähendab seega sama, mida tuli. Mõnikord omandab panu enesele veel teise tähenduse, esineb päevapojana. „Kalevala“ XLVIII, 301—302, ütleb Ilmarinen:
Tulonen Jumalan luoma,
Panu poika aurinkoisen!
Siin tunnistatakse panu täiesti aurinkoisen = päikesepojaks. Vana „Kalevala“ XXVI, 431 jj. paneb panu, päikesepoja tule üle valitsema, seega tulehaldjaks. Loitsurunodes nimetatakse panu päikese ja päikesetütre (= aurinkotare) pojaks.
Huvitav tähele panna, et laplasedki päevapoegi tunnevad. Kuid nad piiravad päevapoegade mõistet selgemini. Nad nimetavad rahvaluules päevapoegadeks kõiki neid, kes päevapoolel asuvad, seega päevapoolseks lõunapoolset rannamaad, põhjapoolset rannamaad aga kuupoolseks ja selle maa elanikke kuupoegadeks määrates. Iseäralikud suhted päikesega puuduvad päevapoegadel, ja niisama kuuga kuupoegadel. Lapi laul Päiven parne = Päeva pojad kõneleb, kuidas päevapoeg käib kaugelt hiidneitsit enesele naiseks kosimas (O. Donner, Lappalaisia lauluja, lk. 58 jj.). Peig purjetab mõrsjaga päevamaale tagasi. Hiiu pojad lähevad pruutpaari tagasi tooma, kuid tõusev päike moondab nad kivideks.
Eesti rahvalaulud tunnevad päevapoegade kõrval veel päevatütreid. Ei tea nad päevapoegadest kuigi palju jutustada, teavad nad päevatütardest veel seda vähem (Setukeste laulud I, 34). Ilma parandamise laulus jutustatakse ilma
24
