kättesaaja ja ärasööja kõige teadmise, mõistab loomade ja lindude keeltki ja oskab võimatuid asju korda saata. Räägitakse aga ka, et mõni madude kuningas kaelas kuldsõrmust kannab. Ühesugune maagiline vägi mõlemal, niihästi kroonil (harjal) kui sõrmusel.
Madude kuningas asub kuskil metsas sügavas augus või maa all varemeis, teised maod hulgakaupa ta ümber. Need kaitsevad kallaletungimise puhul oma kuningat. Ainult kuningat tappes võib krooni ta peast kätte saada ja sedaviisi kõiksugust tarkust omandada, kuid säärasel puhul pääseb usside tuhandete küüsist ainult ratsu seljas põgenedes.
Talve veedab kuningas oma alamatega maa all toredas majas magades. Talve tulekul tõmbab esmalt kuningas, pärast teised maod lemmerohu läbi suu. Lemmerohi avab kõik uksed ja kõrvaldab takistused, kaotab aga isegi söögi-isu kauaks ajaks. Lemmerohu maitsmise järele ei tarvitse maod kogu talve enam sööki, vaid võivad söömata olla.
Vanade eestlaste madude austamisest kõneleb juba Breemeni Aadam, nimetades, et neile inimesi ohverdatud, nimelt ilma veata sõjavange. Kui kaugelt see väide tõsioludele vastab, on iseküsimus. Olaus Magnus kõneleb XVI aastasajal madude austamisest põhjamaal ja XVII aastasajal teatab seda Hiärn eestlaste kohta. Sebastian Münster kirjutab: „Sel maal (=Liivimaal) ilmuvad sagedasti öösiti lendavad tulised maod ja muud vanapagana tondid (Cosmographey, III r., p. 497). Hiärni kirjeldus vanade eestlaste hingede maa peal käimisest üheskoos madudega laseb oletada, nagu oleks veel tema ajal ustud hingede esinemist madude kujul, kuigi ajaraamatu kirjutaja seda selgesti ei ütle (Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, lk. 49). Kõigiti peeti madusid Hiärni ajal veel majade kaitsevaimudeks. Et eestlased hingi mõnegi looma kujul uskusid nähtavale tulevat, ei ole võimatu, et nende arvates hinged madudegi kujul ilmusid, kuid otsekohesed näpunäited puuduvad selle oletuse kohta. Kui niisugust usku eestlaste seas leidunud, ei ole see muidugi Eestis tekkinud, vaid võõrailt rahvailt laenatud, nagu madude kultust ju ülepea rahvusvaheliseks ilmeks tuleb arvata.
Hupel teab, et ka paljudes saksa majades kodu-usse peetud, piimaga joodetud ja lautades neile eluase antud, et loomad paremini sigiksid. Ühtlasi avaldab ta lootust, et niisugune komme juba lõpnud (Top. Nachrichten II, lk. 460). Võimalik igatahes, et Hupeli ajal mõni sakslane meie maal veel kodu-usse pidas.
239
