Merelehmad käivad küll sagedasti kaldal söömas, randlased ihkavad neid alati kinni püüda, aga harva näitavad nad endid inimestele ja veel harvemini saadakse neid kinni (Holzmayer, Osiliana I, lk. 54).
Mere- ja järvelehmade vahel ei näi mingisugust vahet leiduvat, olgu siis, et merelehmad meres ja järvelehmad järves elavad. Järvedest on mulle ainult paar silma puutunud, kus järvelehmi öeldakse viibivat, nimelt Mäha järv Otepää, Männikjärv Simuna, Valgjärv Helme kihelkonnas. Merelehmi tuntakse ainult rannas ja saartel, nimelt Pärnu ja Läänemaa rannas; peale selle Saare-, Hiiu-, Muhumaal, Vormsis ja muil vähemail saaril.
Mere- ja järvelehmad on tavalisesti halli, mõnekorra sinihalli, isegi hallikirju karva (Näkiraamat, nr. 135). Üldiselt arvatakse neid ikka veekarva hallid olevat ja sellepärast ei või neid vee ääres kuigi kaugele näha. Harukorral tulevad mere- ja järvelehmad veest välja kaldale rohtu sööma. Jõgede ja vähemate veekogude lehmade kohta puuduvad teated. Igatahes ei viibi neid rahva arvamise järele vististi vähemates vetes.
Veest välja tulnud, esinevad mere- ja järvelehmad tavalisesti hulgakaupa, harva üksikult; mõnekorra paimendab neid kaldal koguni karjane, enamasti naisterahvas; tuntakse aga ka juhtumusi, et kaks karjast, poiss ja tüdruk, karja kaitsevad (Näkiraamat, 136). Mõnikord on karjasel vile kaasas; selle vilega kutsub ta laialijoosnud lehmi kokku (sealsamas, 135). Tihti heidab karjane lehmade söömise ajal magama; magamise ajal saavad inimesed mõne lehma kätte ja ajavad oma karja, teinekord seltsivad veelehmad ise maapealsete lehmadega (sealsamas 134). G. Ränk on Karjast teate saanud, et tüdrukud käivad neid lehmi lüpsmaski (58802).
Merelehmad tuletavad vaarao unes nähtud nuumlehmi meelde; on lihavad, annavad palju piima ja võid, tihti saab ühelt lehmalt suurema piimasaagi kui teine lehma omanik kolmelt lehmalt. Iga põllumees igatseb enesele niisugust tõugu lehmi. Maale jäänud veelehmad poegivad hallikarva vasikaid, kellest niisama head piimalehmad saavad. Rohkem veelehmi omandanud isik saab pea kogu karja halle või sinihalle lehmi. Enamasti jääb veelehmade tõug seitsmeks aastaks maa peale, siis aga juhtub midagi, mis sunnib veeloomi vette tagasi minema, mitte ainult neid, kes ise kas merest või järvest tulnud, vaid ka nende maal sündinud sugu. Mäha järvel saab järve tagasimineku põhjuseks see, et perenaine käega lööb lehma (Eesti kohalikud muistejutud, 5). Mõnikord
202
