Varastatud hobuse riistad viiakse reede õhtu kirikutorni, — siis saab ruttu kuulda, kus hobune on (Risti).
Kui hobune varastatud, tuleb hobuse taviseid kuumas ahjus kõrvetada ilma kellegi nägemata, — siis jääb varas seisma (Põlva).
Kes hobusele kuri, sel ei ole hobusepidamises õnne; kes hobusele helde, sellest saab hea hobusepidaja (Põlva).
Teele minnes hakatakse hobuse kaelast kinni ja loetakse issameie, — siis läheb tee hästi korda.
Teele minnes antakse hobusele võid, leiba, — siis ei mõju sant sõna hobusele (P.-Jaagupi).
Hobustepidaja ei tohi käega leiba murda, — siis hõõruvad rangid hobuse kaela ära.
Hobuse vankri või ree ette paneku puhul ei tohi naisterahvas üle aiste astuda, — muidu läheb ais katki (Rannu).
Hobust rakkest ära võttes ei tohi hobuseriistu seni ära võtta, kui hobune aiste vahel, — muidu jääb hobune pea lahjaks.
Riistu ei lubata Viljandimaal hobusel aiste vahel ümbert ära võtta, et vaev hobuse peale ei jääks.
Võetakse hobusel aiste vahel rangid kaelast, ei võta hobune hästi rammu (Tõstamaa).
Märaga ei tohi surnut vedada: mära ei too siis enam varssa (Tapa).
Vanal hobusel ei ole muul ajal luba petta kui suurel neljapäeval ja reedel, varsal muulgi ajal.
Hobune lubanud siis kevade üle elada, kui ta enese suurune lapp maad lume alt välja tulevat.
Hobusele paistab inimene viis korda suurem kui inimene tõesti on, — sellepärast hobune inimest kardab (Paistu).
Hobune püsib alati ilus, kui uss püssi pannakse ja taeva poole välja lastakse, ussi tükid kokku korjatakse, koju viiakse, kodus kana tapetakse, püssiga ussi tükid ja kanapea ühes keedetakse. Sellest vedelikust pannakse vahel mõni tilk roka sisse: niisugune abinõu teeb kõhnagi söögiga hobuse ilusaks.
Öökullid ja nahkhiired edendavad hobuse sigimist ja rammusamaksminemist; sellepärast lüüakse neid tihti talli ukse kohale rippuma.
Tahetakse häid hobuseid kasvatada, peab 7 musta ussi pead kodus olema (Kassaare).
Kui enne jüripäeva tapetud uss hobuseküna oherdiauku pannakse, siis jääb hobune ikka ilma veata ja on priske kehvagi toitu süües.
200
