sünnivad öösi valget verd lapsed, päeval aga musta verd (Boecler, Der Esten ab. Gebr., lk. 9). Ööd peetakse kosja-minekuks kõige kohasemaks, sagedasti aga neljapäeva-õhtut. Virumaal käidud varemal ajal pühapäeva-öösi vastu esmaspäeva kosjas (Boecler, n. k., lk. 102).
Veel üht ettevõtet tuleb kasulikuks arvata öö varju all korda saata, nimelt raha-auku avada. Kus nähakse öösi rahaauku põlevat, mindagu ja visatagu mingisugune asi raha-augu tulele. Ehk jälle kui teatakse kuskil raha-auk olevat, mindagu ja kaevatagu raha välja. Päevane kaevamine ei õnnestu, küll aga öösine, kui sellekohaseid eeskirju tähele pannakse. Iseäralikkudel kordadel käiakse öösiti ohverdamaski. Mõnesuguste haiguste arstimisi võetakse öö varju all ette.
Päeva on eestlased vähe luuleliste ehetega varustanud. Tuntakse mõnesuguseid tähtpäevi; neid on Eesti uuemas mütoloogias harutatud. Peale selle tulevad veel küsimusse õnnelikud ja õnnetud ning üksikud päevad; neist eespool pikemalt.
Eestlased ei ole ööd ega päeva peale ühe erandi isikustanud ega jumalastanud nagu mitmed muud rahvad, kel päev = päike on valgusejumal, öö aga pimedusejumal. Ainult Eesti mõistatustes puutume isikustamisega kokku. Eestlastel esineb öö ilma iseäraliku luuleta pimeduseajana, päev valguseajana. Siiski tuntakse niisugust mõistatust: Kes need neiud noorekesed, kes need õed hellakesed, kes su ümber alati teineteise alla astvad? (Eesti mõistatused, II tr., 552). Imelikul viisil tehakse siin öö ja päev mõlemad neiudeks ja õdedeks. Kreeklastel sünnib ööst tõusev päike. Edda kõneleb hiid Nörvi mustast tütrest Nôttist (= Nacht, öö), kes jumal Dellîngrile (= hämarusele) mehele saanud; sellest abielust sündinud Dagr (= päev), ilus ja valge, isa sarnane, mitte ema moodi. Vanataat võtnud öö ja ta poja enese juurde taevasse, annud igaühele täkud ja vankri ja käskinud neid ümber maailma sõita. Öö täkku nimetatakse kastelakaliseks, päeva täkku läikelakaliseks. Paljude aaria rahvaste teadete järele sõidab päike ise taevavõlvil, sealjuures hobuseid vahetades: valgetega sõidab päeval, mustadega öösi (Grimm, D. Mythologie XXIII). Venelastel on öö ja päev õde ja vend (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 104). Eesti mõistatuses leidub sama mõte: Vend läheb õele võõrsile, aga õde läheb eest ära (Eesti mõistatused, II tr., 2246). Madjarlased kõnelevad koidu võitlemisest ööga, kes ei tahtnud lasta vastast tulla taevavõlvile, sidudes koitu kinni, et ise kauemini võiks oma võimust avaldada (Афанасьев I, lk. 105).
189
