Saatus ja õnnetud ajad.
Esivanemate usund käib saatusega käsikäes, kuigi rahvasuu otsekohe saatusest ei kõnele. Seda rohkem aga esineb saatusesse uskumine nende ilmavaates. Ei või ütelda, et inimene oleks määratud saatuse mängukanniks; ainult mõnel puhul väidab rahvas, nagu oleksid vargad, röövlid jne. juba niisugusteks loodud, ei pääseks seega kuidagi oma saatusest. Esivanemate saatuse-usk puutub vähem inimese tegusid kui ta elujuhtumusi. Määratud saatus ei saa inimesele tingimata osaks, vaid inimene võib sagedasti saatuse eest pääseda, kui ta sellekohaseid aegu ja märke tähele paneb, ehk olgu siis, et ta on sündinud halval päeval. Muidu võib inimene halbade aegade või õnnetust-toovate ettevõtete käest ära pääseda, kui ta, teades hädaohtu lähedal olevat, sellest hädaohust kõrvale hoidub, ja see sünnib, kui ta jääb teatud aegadel ning juhtumustel täiesti passiivseks, midagi ette ei võta ega kuhugi lähe. Saatus on inimese käekäiku seega hulga kergitanud, et inimesi aja jooksul lasknud arusaamisele jõuda, missuguste seaduste järele käies ta ettevõte võib saada hädaohtlikuks, mõnikord aga isegi kasutoovaks. Hädaohtu ettekuulutavaid märke leidub ometi palju rohkem kui õnne ennustavaid.
Saatus sõltub, nagu juba tähendatud, suurel mõõdul aegadest. Üks päev toob tingimata kaasa hädaohtu, õnnetust, teine õnne. Muud rahvad otsivad saatuse teadasaamiseks abi astroloogiast; Eestis ei ole astroloogia kuigi palju arenenud. Peaasjalikult tuleb küsimusse kuu; kuud pannakse palju tähele, nimelt ta seisukorda. Muist planeetidest tuleks veel nimetada komeeti. Teised planeedid avaldavad vähe mõju inimese elu või rahva saatuse kohta.
Oma kavatsusi ilmutab saatus inimesele veel mõnesuguste märkidega.
Looja poolt on juba alguses päris kindlasti ära määratud osa õnne-, teine osa õnnetuse, kolmas osa erapooletuiks päevadeks. Nagu suvi enesega kaasa toob palju soojust. Ja paneb viljad väljal kasvama, talv aga pakub lund ja pakast, nii kingib õnnepäev enam või vähem õnne, õnnetusepäev õnnetust. Õnnepäevade arv on piiratud, neid leidub vaevalt kolmas osa kõigist päevadest; õnnetusepäevade hulka langeb seevastu umbes pool aasta päevadest; ülejäänud ei too õnne ega õnnetust.
Õnnepäevadeks arvatakse kõige pealt — vähemalt Setumaal — ülestõusmis-püha esimest püha, ka selle eel käivat
177
