siis kuud ja tähti ja küsitakse venda. Ühes Haljala teisendis nimetatakse päikest „nooreks meheks“ (Eesti rahvalaulud, lk. 202; 210 jj.), teises koguni „poisikeseks" (E. r.-l., lk. 206). Päike vastab küsijale, et ei näinud ega räägi. Soomes kõneldakse niisama päikese, kuu ja tähtedega; päike juhatab otsitava kätte (Kalevala, l. 375—420). Germaanlased peavad teda naisterahvaks (Frau Sonne), ülepea austasid nad teda muiste mingisuguse jumaliku olevusena. Paljudel muudelgi rahvastel esineb päike naisolevusena, nii näiteks leedulastelgi, venelastel kuu mehena, tähed naisterahvaina, päikese sugu aga jääb hämaraks, vähemalt ei või teda meeste- ega naisterahvaks arvata (Grimm, D. Mythologie II, 586).
Eestis ei või iseäralikust päikese austamisest kõnelda, vähemalt ei leidu selleks enam iseäralikke jälgi; endise austamise poole viitavad ometi suvise ja talvise pööripäeva aegsed pidud, mis sisaldavad palju ühist germaanlaste omadega. Näpunäited juhivad niisama sinnapoole, et muiste päikesele ohverdatud ja päikest palutud. Vastseliina lossist neli versta kaugel Hiniala küla ligidal leidub „Päevapööramise mägi“, kus ohverdatud ja päikest järgmist viisi palutud: „Päiväkene, päkakene, tule välja, ma otsi sino oraga, kae sino karjavitsaga!“ (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. L., lk. 414). Mujalt Eestist ei ole enam päikesepalveid leitud. Pfalzis võetakse päikese tõusul kübar peast ja palaviku ajal palutakse Pommeris päikeselt abi palaviku kaotamiseks (Wuttke, Der d. Volksaberglaube, 11). Säärane päikese austus ja usk päikese tervekstegevasse võimusse palaviku kaotamiseks on Eestis tundmata.
Ennist tähendasin, et eestlased päikest jumala silmaks peavad. See silmakspidamine ei kuulu ainult eestlaste omaks, vaid esineb rahvusvahelise väitena. Juba muistsed parslased nimetasid päikese Ormuzi silmaks, kreeklased Zeusi silmaks, germaanlased Wuotani silmaks, seega ikka jumala silmaks (Grimm, D. Mythologie II, 585). Sakslaste arvamise järele on päike inimesega ühenduses. Kellelgi Manil oli tütar Sol ja poeg Glanr, kes teineteisega naitusid. Jumalaile ei meeldinud see tegu; nad asetasid mõlemad taevasse. Sol pandi juhtima Muspelheimi sädemeist tekkinud päikesevankrit, mille ees kaks tulist täkku tormasid (Findeklee, Mythologie, lk. 142; Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 48).
Kord sattunud tuulekuningas — haldjas muidugi — inimestega tülli; lasknud tuulel neile palju kahju teha. Inimesed kaevanud häda päikesele. Päike keelnud tuulel puhumise ära.
17
