Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/163

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

muud kui kulda igal pool. Muidugi kuulub niihästi Kalevipoja kuld kui Kungla kuld luulekulla hulka; kõige selle luulekullagi arvel võime seda ajajärku nimetada kuldseks ajaks.

Alati ei mõtelda kuldse ajaga kullarikkust, vaid ka õnnelikku põlve, aega, mil inimest ei rõhunud hädad ega vaevad, mil kõiki elutarvidusi leidus rohkesti, mil rahva ütluse järele „nagu saiu taevast sadanud“. Niisuguse õnneliku põlve pärast nimetab „Kalevipoeg“, aga oma jagu ka rahvasuu kõige vanemat aega inimeste elus õnneajaks, vähemalt kujutab rahvas seda enesele nii ette. Kas kunagi niisugust aega olnud, on iseküsimus. Tabavalt ütleb Kreutzwald Kalevipoja eeskõnes kuldse aja kohta: „Lugu võiks küll otsegu ühe vana inimesega olla, kellel endine lapsepõli õnnelikum ja parem näib kui praegune aeg. Seal oli päike heledamini paistnud ja maapind palju ilusam olnud, räägib vanarauk, ehk küll tõelikult, väljaspoolt asjadest midagi teisiti ei olnud, vaid et aga vaatajal süda ja silm noorusel palju selgemad olid. Nõnda on ka rahvasugudel ükskord nende noor põli olnud, mis hiljemini kui kuldne aeg nende mälestuses läigib, ehk küll neil, kes kiidetud ajal elasid ja asju toimetasid, niisamasugused mured ja vaevad kanda olid kui meilgi. Ainuke vahe võis ses olla, et seal keha kangus mehe kuulsaks tegi, kudas nüüd vaimuanded teda ülendavad.“

Rahvasuu ei oska küllalt seletada, miks ja kuidas see õnneaeg ehk kuldne aeg kadus, olgu siis, et niisugust seletust püütakse anda, kuldne aeg kadunud rahva kurjuse pärast või sakslaste tuleku pärast. Uut algavat aega võiksime nimetada vaskseks ajaks, kuigi rahvasuu talle seda nime ei anna. See vaskne aeg muutub aegamööda pärisorjuse päevil raudseks ajaks, mis kuni rootsi ajani kestab. Rootsi valitsusega astub raudse aja asemele parem, rahva poolt vanaks heaks rootsi ajaks nimetatud ajajärk. Seda vana head rootsi aega võiksime vaskseks ajaks ristida, kuigi see nimetus rahvasuus puudub. Vene valitsusega võtab jälle võimust raudne aeg, esmalt hoopis ränk, pärastpoole pisut kergem. Viimaseid aegu lähemalt kirjeldada ei puutu enam selle kirjutise raamidesse.

Tingimata mõjus raske pärisorjuse aeg kaasa eelmineva aja ettekujutamiseks kuldsena. Aga muistsust kaunimana ette kujutada esineb kõigi rahvaste iseloomus. Soomlased ei ole kunagi pärisorjuses äganud, aga ometi laulavad nad:

Muin' olit ajat paremmat,
Päivät kaikki kaunihimmat,
Päivän laskut laupiammat,


163