Päike esineb aja mõõdupuuna. Ta kerkib hommikul kas mere, järve, metsa või maailma ääre takka ja läheb õhtul metsa, järve mere või maailma ääre taha looja, et teisel hommikul sama käiku alata. Sedaviisi moodustab ta öö ja päeva. Kõrgemale kohale taevas jõudes määrab ta lõuna. Päeva jooksul annab ta pilvita ajal varjuga ajamõõtmiseks mõõdupuu.
Päike seisab igavesel vaenujalal pimedusega. Päikese valitsuseaeg moodustab päeva, pimeduse valitsuseaeg öö. Näib, et muistsed eestlased päeva kuidagi jumalaga ühendusse seadnud, — selle poole viitab veel meieaegne ütlusviis Jumalapäev“, justkui sakslastel Gottes Tag ja venelastel божій день.
Päike on kuum ratas, teised arvavad tuline, põlev kera, ja käib rataskaare teed, öösi maa alt läbi minnes. Wiedemann on arvamisi kuulnud, et päike õhtul loojamineku järel ära mädaneb, just nagu seeme mullas, hommikul aga uus päike üles tõuseb (Aus d. inn. und äuss. Leben, lk. 458). Teise teate järele kuumutatakse päikest maa all; kes kuumutab, jääb hämaraks. Suvel kuumutatakse palju, — siis soendab päike palju, talvel kuumutatakse vähe, — päike soendabki vähe.
Keskhommik määrati varemini Pärnumaal päikese asendi järele kindlaks, aga ka varju järele. Oli vari kaheksa jalapöia pikkune ehk kolme käimasammu pikkune, siis oli õige keskhommiku aeg. Parajaks lõunaks arvati aega, mil vari kahe käimasammu peale ulatub. Õhtust aega arvati jällegi sammude varju pikkuse järele.
Juhtumusel, kui päike ei paistnud, katsuti järgmisel viisil teada saada, kas päike veel taevas või juba looja läinud: tehti tuli üles ja tunnistati tule värvi. Punase tule järele otsustati, et päike alles looja minemata, valge järele aga, et päike juba loojas ja päris õhtu käes.
Öö määrab ta puhkamiseks, päeva töötegemiseks. Suvel käib päike pikka teed, et mahti anda suviseid töid korda saata, et peremees saaks leiba perekonnale ja sulasele palka. Talvel lühendab päike käiku, andes sulasele suvise rohke töö eest rohkem puhkust. Rahvas tarvitab suvel päevade lühenemise puhul kõnekäändu: päevad lähevad sulase poole! talvel aga päevade pikenemise puhul: päevad lähevad peremehe poole! (J. Hurt, Eesti astronomia, lk. 8). Pikemate ja lühemate päevade andmisega moodustab päike suve ja talve, kevade ja sügise.
Suvise ja talvise pööripäeva ajal väidab rahvas päikese üheksa ööd-päeva pesas viibivat. Selle väitega tahab rahvas ütelda, et ööd ja päevad on sel ajal ühepikkused. Pööripäeva
15
