Riste on mitmesuguseid. ☓ – Andrese rist, Ｔ – Antooniuse rist, † – Kannatuse rist, ＋ – kreeka rist, † – Peetruse rist, ǂ – kahekordne rist (Theologisches Universallexicon, lk. 501).
Ristteel puutub hõlpsasti vanapagana kokku (vrdl. Eesti mütoloogia III, lk. 111). Ristteel oli suur tähendus juba paganuse ajal (Wasserschleben, Bussordnungen, 644).
Kirikuleib.
Altarisakramendi aineil arvab ebausk maagilise väe juures olevat. Kuna kristlik kirik usu teeb tingimuseks altarisakramendi mõjule, mõjuvad ebausklikkudel selle sakramendi ained mehaaniliselt, maagiliselt. Kirikuviina peetakse tihti kõige paremaks arstirohuks. Boecler teab, et laualised suud pühkides lasevad mõne tilga viina rätiku peale sattuda; sellega arstivad nad hiljemini haigeid silmi, kõrvu ja muud (Der Esten abergl. Gebr., lk. 62). Ikka ei panda rõhku sellele, et see viin oleks altaril õnnistatud. Ustakse, et viin juba mõjub, kui ta kiriklikuks tarbeks määratud. Selles suhtes ei puudu mul kogemusi. Mu enese juures käis isikuid haigeile kirikuviina palumas, selles kindlas lootuses muidugi, et kirikuviina nautimise järel haigele tervis tagasi tuleb. Jälle teised kutsuvad samas lootuses õpetaja andma haigele jumala-armu.
Kristliku kuju all elab ebausklik kirikuviina nõudmine veel Eestis edasi. Aga ka kirikuleib, hostia, ei ole ebausu-kommetest Eestis vabaks pääsnud, kuigi neid kombeid nüüd palju vähem esineb kui endisel ajal. Endisel ajal juhtus tihti, et armulaual kirikuleib kohe pärast selle saamist suust välja võeti ja koju viidi ebausu-kommete kordasaatmiseks või õigemini nõiduse abinõuks. Hanijast leidub teateid, et veel hiljuti kirikuleiba kirikust koju toodud ja sellest karjalaske-päeval natuke loomade joogi hulka pandud selle lootusega, et siis loomadele suvel ei juhtuks mingisugust äpardust. Teisal jälle toodi kirikus suust väljavõetud kirikuleiba inimeste arstimiseks koju. Loomade või inimeste arstimiseks kirikuleiva toojad langevad tavalisesti naisterahvaste hulka; mehed võtavad niisuguse sammu ette sel puhul, kui naisterahvas puudub toojaks. Säärast kirikuleiva suust võtmist tunneb Boeclergi (D. E. ab. Gebr., 63).
Jälle teisal toodi armuleiba kirikust salamahti koju, hõõruti puruks ja riputati suurel reedel risti põllule, lootuses, et põud niisugusel puhul suvel viga ei teeks. — Kaardimoorid võtsid
143
