teguviisi kohta ei ole mulle Eestist silma puutunud, küll aga teavad rahvajutud niisugustest juhtumustest kõnelda. Mõnikord räägitakse koguni, et vanapagana kuju kuhugi joonistatud ja seda ammutud. Joonistatakse kellegi kuju uksele verega ja ammutakse kujule püssiga südamesse, sureb kujutatud isik kohe, arvatakse Sõrves. Mujalgi Eestis ustakse, et niisugune joonistatud isiku ambumine isiku enese tapab.
Rahvamälestuste järele leidunud vanasti Tartu ühel väraval Jumala, teisel kuradi kuju. Mälestust endisest Jumala ja kuradi kujust tuletavad nüüd veel meelde Toome mäel kaks silda: inglisild ja kuradisild; Jumala asemele on astunud ingel, kuradi nimi on jäänud sillale. Jumala ja kuradi kuju otstarvet Tartu väravail ei tea rahvasuu enam seletada. Ka Ulila parve otsas olnud vanasti kuradi kuju. Oletan, et Tartus kui ka Ulilas leidus kellegi pühaku kuju ja see kuju ristiti hiljemini kuradi kujuks. Katoliiklased võisid Ulila parve juurde asetada „veepühaku“ Nikolai kuju abipalumise esemena õnneliku üle jõe pääsmise pärast ja hilisem aeg nimetas kuju ehk kuradiks, just nagu paganuse jumalad kristluseajal kõik kuraditeks nimetati. Riiga Väina jõe äärde oli üles seatud Kristoforuse kuju. Õige kuradi kuju võis Tartus ja Ulilas vaevalt küsimusse tulla, sest et Eestis kuskil kuradit ei austatud. Sakslased teavad, neil peetud vanasti Reinimail Gladbachi kirikus kuradi kuju, millest ehmumise tagajärjel loodetud vaimuhaigeid paranevat (Schell, Sagen des Rheinlandes, 58).
Punane lõng.
Eesti hiitest teame, et need olid aiaga varustatud, mõnes kohas kiviaiaga, teisal jälle teivas-aiaga. Aed igatahes pidi takistama, et ei päästud püha paika rüvetama. Aga mitte ainult Eestis ei kaitsnud nad püha paika rüvetamise eest; mujaltki kuuleme samasuguste kaitse-abinõude tarvitamist. Kui norralased Thore Hund ja Karl läksid Bjarmasse Jomala kuju juurde röövretkele, puutusid nad kõige pealt lukustatud väravaga varustatud aiaga kokku, millest nad pidid üle ronima, et pääseda Jomala kuju ümbrusesse (K. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, lk. 15). Upsala pagana-aegsest templist teab Breemeni Aadam, et seda katuse all koguni kuldahelad ümbritsenud (Mannhardt, Germanische Mythen, lk. 675 jj.). Muidugi ei võinud kuldahelad kurjategijat keelda templisse pääsmast, palju enam võisid nad kurjategija just ligi
138
