taevas palju madalamal muudab alati kuju, annab vihma ja lund, rahet ja räitsakat, sähvab tuld ja müristab. Vanataat avaldab ennast nimelt müristamisjumalusena, Kõuena ja Pikrina, aga mitte igal ajal. Rahva arvamise järele läheb pärast müristamist müristaja pilvedega mujale. Ülepea näikse pilvine taevas müristava taadi päris eluase olevat. Maha arvatud taevakehad, ei tunne rahvaluule taevas, olgu see missugune tahes, kuigi palju hingelisi, nii et taevast õieti kaunis tühjaks tuleb arvata. Müristamist nimetab rahvas tihti tõrelemiseks: Vanataat tõreleb inimestega, kui need kurja teevad. Tõrelemine üksi ei aita, vaja karistadagi. Karistamiseks tarvitab ta piksenooli. Need purustavad puid, tapavad inimesi ja loomi, sütitavad majasid; need tungivad 9 sülda (teisendi järele 7 sülda) sügavasse maa sisse, kust nad igal aastal sülla võrra üles kerkivad, kuni maa peale jõuavad, kus leidja nende varal mitmesuguseid haigusi võib arstida ja hädasid kõrvaldada.
Vanataati arvatakse tihti müristamise ajal vankriga mööda taevast sõitvat. Vankri ees kihutavad tulised hobused tuhatnelja. Vankrist loobitakse kive — piksenooli — välja; kes loopija on, jääb enamasti hämaraks. Oletada tuleb, et loopija on Pikker. Kiviviskamis-mürtsud kuulduvad valjusti maa peale. Pikne ise arvatakse kahesugune olevat: tulepikne ja noolpikne. Tulepikne on põletav tulikera, noolpikne aga terava otsaga kivi, mis iialgi ei põleta (Ambla).
Alistes kõneldakse seitsmest vennast piksest. Neist on kaks heasüdamelist vähese müristamisega, kaks kurjasüdamelist, — palju müristavat, väga vihast, ei inimesele ega loomale, puule ega kivile armu andvat. Kolm venda on parajad, — ei ole just heasüdamelised ega kurjasüdamelised, müristavad parajalt. Need 7 venda pikset valitsevad kümneaastaste ajajärkude kaupa: kolm esimest aastat kolm parajat, neljandal vihane pikne, viiendal heasüdameline, kuuendal, seitsmendal ja kaheksandal jälle kolm keskmist pikset; üheksandal aastal ilmub teine vihane pikne ja kümnendal aastal jälle heasüdameline.
Germaanlastel sõidab Thor müristamise ajal taevas vankriga, kaks sokku vankri ees, noolte asemel vasar käes; päikest sellevastu arvavad nad tulise vankriga sõitvat, kaks tulist täkku vankri ees (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 132).
Nagu tähendatud, oli taevas vanade eestlaste arvates juba enne maailma loomist olemas. Ühe teate järele olnud taevas alguses ütlemata ilus, nii et inimesed unustanud alati taevast vaadates tööd teha, räägitakse Pärnumaal. Et inimesi tööle sundida, loonud Vanataat ilusa taeva alla sinise katte taeva
11
