tegijaiks, Dorian. Ometi olen teile teie meelituse eest väga kohustatud. Ja nüüd ütelge mulle – ulatage mulle tuletikud nagu hea poiss kunagi: tänan – missugune on teie tõeline vahekord Sibyl Vane’iga?”
Dorian Gray kargas jalule, palged punas ja silmad tules. „Harry! Sibyl Vane on püha!”
„Ainult pühi asju maksab puutuda, Dorian,” ütles lord Henry imeliku paatosevarjundiga hääles. „Aga miks see teid pahandab? Millalgi kuulub ta vististi teile. Kui keegi on armunud, siis algab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romaaniks. Igatahes olete temaga tuttav, arvan ma?”
„Muidugi olen. Juba esimesel õhtul, mil olin seal teatris, tuli see vastik juut pärast etenduse lõppu loozhi ja tegi ettepaneku mind kulisside taha viia ja temaga tutvustada. Ma sain ägedaks ja ütlesin temale, et Julia on juba sajad aastad surnud ja et tema keha lamab Veronas marmorhauas. Tema rumala jahmunud näo järele otsustades pidi ta arvama, et ma olen liiga palju vahuviina joonud või midagi selletaolist.”
„Seda võib juba arvata.”
„Siis küsis ta minult, kas ma ehk mõnele lehele ei kirjuta. Ütlesin talle, et ma neid kunagi ei loegi. Sellest näis ta väga pettunud olevat ja usaldas minule, et kõik teatriarvustajad olevat tema vastu ühe mütsi all ning pealegi olevat nad kõik müüdavad.”
„Ma ei imestaks, kui tal selles päris õigus oleks. Aga teisest küljest – otsustades nende välimuse järele, suurem hulk neist ei peaks kuigi kallid olema.”
„Noh, aga tema näis arvavat, et nad on sealpool tema ostuvõimeid,” naeris Dorian. „Vahepeal aga kustutati teatris tuled ja mina pidin minema. Ta katsus mulle 98
