„Vististi, mu kallis,” ütles lord Henry ja pani ukse tema järele kinni, kui ta lendas jasmiini lõhna maha jättes toast nagu mõni paradiisilind, kes kogu öö veetnud vihma käes. Siis süütas lord Henry sigareti ja laskus sohvale.
„Ärge abielluge kunagi naisega, kel õlgkollased juuksed, Dorian,” ütles ta mõne tõmbe järele.
„Miks mitte, Harry?”
„Nad on nii sentimentaalsed.”
„Aga mina armastan sentimentaalseid inimesi.”
„Üldse ärge abielluge, Dorian. Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad on pettunud.”
„Ma ei usu, et ma nii kergesti abiellun, Harry. Olen liiga armunud selleks. See on teie mõtteteri. Mina teostan ta, nagu ma teen kõik muugi, mis teie ütlete.”
„Kellesse olete armunud?” küsis lord Henry veidi aja pärast.
„Näitlejannasse,” ütles Dorian Gray punastades. Lord Henry kehitas õlgu. „See on üsna igapäevane algus.”
„Teie ei ütleks nõnda, kui te teda näeksite, Harry.”
„Kes ta on?”
„Tema nimi on Sibyl Vane.”
„Pole kunagi temast kuulnud.”
„Keegi pole. Siiski, temast kuuldakse kord. Ta on geenius.”
„Armas poiss, ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised edustavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed edustavad vaimu võitu kõlbluse üle.”
„Harry, kuidas võite ometi nõnda?” 92
