sin ta maalida. Isegi nüüd ei saa ma muidu, kui pean mõtlema, et on eksitus arvata, nagu peaks teoses avalduma see kirg, mis täidab loojat luues. Kunst on ikka abstraktsem kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik. Sagedasti näib mulle, et kunst varjab kunstnikku palju rohkem kui ta teda ilmutab. Ja kui ma siis Pariisist selle pakkumise sain, otsustasin ma teha teie pildi näituse naelaks. Mul ei tulnud mõttessegi, et teie võiksite vastu olla. Nüüd aga näen, et teil on õigus. Seda pilti ei või näitusele viia. Teie ei pea mulle seda pahaks panema, Dorian, mis ma teile rääkisin. Nagu ma kord Harryle ütlesin, teie olete loodud jumaldamiseks.”
Dorian Gray hingas sügavasti. Puna ilmus uuesti näkku ja naeratus mängles ta huulil. Hädaoht oli möödas. Seks korraks oli ta päästetud. Kuid ta ei saanud muidu kui pidi lõpmata kaastundmusega mõtlema kunstnikule, kes oli nii imelikult talle iseendast pihtinud, ning ta küsis endamisi, kas ka teda kunagi valdaks samal määral mõne sõbra isik. Lord Henryl oli meeldiv omadus väga hädaohtlik olla. Kuid see oli ka kõik. Tema oli liiga osav ja liiga küüniline, kui et teda oleks võinud tõesti austada. Kas ilmub kunagi keegi, kes täidaks ta oma imeliku ebajumaldamisega? Oli ehk ka see veel elul tema jaoks tagavaraks?
„See on otse imestusväärne, Dorian,” ütles Hallward, „et teie võisite seda selles pildis tähele panna. Paistis see teile tõesti silma?”
„Jah, ma nägin temas midagi,” vastas ta, „midagi, mis paistis mulle väga imelikuna.”
„Noh, nüüd pole teil ometi enam midagi selle vastu, et mina teda vaatan?” 176
