„See on kindlasti parem kui olla ise jumaldatud,” vastas lord, mängides puuviljaga. „Olla jumaldatud läheb tüütuks. Naised talitavad meiega sagedasti, nagu talitab inimsugu oma jumalatega: nad austavad meid ja piinavad alatasa nõudmisega, et me nende heaks midagi teeksime.”
„Mina ütleksin, et mis nad ka meilt nõuavad, enne on nad seda kõike meile andnud,” ütles poiss tõsiselt. „Nemad loovad meie loomuses Armastuse. Neil on õigus seda tagasi nõuda.”
„See on päris tõsi, Dorian,” hüüdis Hallward.
„Miski ei ole päris tõsi,” ütles lord Henry.
„See on,” rääkis Dorian vahele. „Seda peate möönma, Harry, et naised annavad meestele nende elukulla.”
„Võimalik,” ohkas see, „kuid paratamata nõuavad nad selle sootuks peene rahana tagasi. See on tüütu. Naised vaimustavad meid meistriteosteks, nagu ütles seda millalgi keegi teravmeelne prantslane, kuid ikka takistavad nad meid samu teoseid loomast.”
„Harry, teie olete hirmus! Ma ei tea, miks ma teid nii väga armastan.”
„Teie armastate ka tulevikus ikka mind, Dorian,” vastas ta. „Tahate ehk kohvi, mu sõbrad? Kelner, tooge kohvi, konjakit ja sigarette. Ei, sigarette pole vaja, neid mul on. Basil, ma ei või lubada, et te sigarit suitsetate. Võtke sigaret. Sigaret on täiusliku lõbu täiuslik tüüp. Ta on peen ja ei rahulda sind. Mida muud võiks veel soovida. Jah, Dorian, teie armastate mind ka tulevikus ikka. Mina esildan teile kõik patud, mille teostamiseks on teil endal puudunud julgus.”
„Mis lollust te ometi räägite. Harry!” hüüdis poiss, võttes tuld leekipurskavalt hõbelohelt, mille kelner lauale 132
