Dorian Gray naeris ja viskas pea selga. „Teie olete tõesti parandamatu, Harry, aga mina ei võta seda südamesse. Teiega on võimatu kurjustada. Kui te Sibyl Vane’i näete, küllap siis tunnete isegi, et see mees, kes temale võiks haiget teha, peaks olema loom, südametu loom. Ma ei suuda mõista, kuidas võidakse küll seda häbistada, mida armastatakse. Mina armastan Sibyl Vane’i. Tahaksin asetada ta kuldalusele, et näha naist, kes on minu oma, maailma jumaldatuna. Mis on abielu? Murdmatu tõotus. Sellepärast heidate tema üle nalja. Ah, ärge naljatage! Mina vajan murdmatu tõotuse andmist. Tema usaldus teeb mu truuks ja tema usk muudab mu heaks. Temaga olles kahetsen ma kõike, mis teie mulle olete õpetanud. Mina saan teissuguseks kui see, millisena teie mind tunnete. Ma olen muutunud ja pelk Sibyl Vane’i käte puutumine paneb mu unustama teid ja teie eksitavaid, võluvaid, mürgiseid, joovastavaid teooriaid.”
„Ja need oleksid…” küsis lord Henry võttes endale salatit.
„Oo, teie teooriad elust, armastusest ja lõbust. Üldse kõik teie teooriad, Harry.”
„Lõbu on ainuke vääriline ese, et tema kohta teooriat luua,” vastas see oma aeglasel, meloodilisel häälel. „Kuid kahjuks ei või ma oma teooriat tema kohta enese looduks pidada. Tema kuulub Loodusele, mitte minule. Lõbu on Looduse katsekivi, tema heakskiidu pitser. Kui oleme õnnelikud, siis oleme ikka head, aga olles head pole me igakord õnnelikud.”
„Ah! Aga mida arvate heaga?” hüüdis Basil Hallward.
„Jah,” kajas ka Dorianilt, kes laskus toolil seljakile ja vaatas lord Henry poole üle raskete, purpurhuulsete 130
