mustega. Mis ütlevad harilikud inimesed, seda ei pane ma tähele, nagu ei sega end ka kunagi meeldivate inimeste tegevusse. Kui keegi mind võlub, siis avaldagu ta oma isikut ükskõik mil viisil, ikka meeldib ta mulle. Dorian Gray hakkab ilusat tüdrukut armastama, kes mängib Juliat, ja tahab teda endale kosida. Miks mitte? Kuigi ta abielluks Messaliinaga, siis poleks ta ometi vähem huvitav. Teie teate, mina pole abielu eestvõitleja. Abielu peahalbus on selles, et ta teeb inimese ebaisekaks. Ebaisekad inimesed on aga värvita. Neis puudub isik. Siiski, on olemas loomused, mis abielu teeb komplitseeritumaks. Nemad säilitavad oma isekuse ja lisavad sellele mõne uue ise juurde. Nad on sunnitud enam kui ühte elu elama. Nad omandavad kõrgema organismi ja omada kõrget organismi on minu arust inimelu otstarve. Pealegi on igal kogemusel oma väärtus, ja mis ka abielu vastu võiks öelda, ometi on ta kogemus. Mina loodan, et Dorian Gray teeb sellest tüdrukust oma naise ja jumaldab teda kirglikult kuus kuud, siis aga võlub teda äkki keegi teine. Tema oleks siis imeline uurimusese.”
„Teie ei usu ainustki sõna, mis te räägite, Harry, teie isegi teate seda. Kui Dorian Gray elu oleks rikutud, siis oleksite ise kõige kurvem. Te olete palju parem kui ise seda toonitate.”
Lord Henry naeris. „Põhjuseks, miks armastame teistest nii hästi mõelda, on see, et me kõik iseendid kardame. Optimismi aluseks on paljas hirm. Me peame endid õilsameelseiks, sest et me oma naabritele külge luuletame voorused, mis võivad meile enestele tulu tuua. Me kiidame pangapidajat, et võiksime oma arvest üle astuda, ja teeröövlis leiame head omadused lootuses oma taskuid päästa. Olen rääkinud ainult seda, mida arvan tõe- 126
