„Mis ma peaksin ütlema?”
„Oo, et sina jääd heaks poisiks ja ei unusta meid,” vastas neiu talle vastu naeratades.
Poiss kehitas õlgu. „Sinust võib ennemini arvata, et sa mind unustad, kui et mina sind unustaksin, Sibyl.”
Neiu punastas. „Mis sa sellega mõtled, Jim?” küsis ta.
„Kuuldavasti on sul uus sõber. Kes ta on? Miks pole sa mulle temast rääkinud? Tema ei tähenda sulle head.”
„Pea, Jim!” hüüdis õde. „Tema vastu ei tohi sa midagi öelda. Mina armastan teda.”
„Aga sa ei tea ju ta nimegi,” vastas poiss. „Kes ta on? Mul on õigus teada.”
„Teda nimetatakse prints Võlujaks. Kas sulle ei meeldi see nimi? Oo, sa rumal poiss! Sa ei peaks seda kunagi unustama. Kui sa teda ainult näeksid, siis peaksid sa teda kõige imelisemaks inimeseks maailmas! Millalgi, kui Austraaliast tagasi tuled, saad teda näha. Sulle meeldib ta tingimata väga. Kõigile meeldib ta ning mina… armastan teda. Tahaksin, et sa võiksid täna õhtul teatrisse tulla. Tema on ka seal ja mina mängin Juliat. Oo, kuis ma seda mängin! Mõtle ometi, Jim, olla armunud ja mängida Juliat! Tema juuresolekul! Tema joovastuseks mängida! Kardan ainult, et ma teistele mängijatele hirmu peale ajan või nad hulluks teen. Olla armunud tähendab tõusta iseendast kõrgemale. Vaene, vastik Isaacs kuulutab mind baaris tingimata geeniuseks. Ta on tänini minust kui dogmast jutlustanud, täna õhtul kuulutab ta mu ilmutuseks. Ma tunnen seda. Ja ometi on see ainult tema, tema üksi, prints Võluja, minu imeline armastaja, minu ilu jumal. Kuid mina olen tema kõrval vaene. Vaene? Mis on siis sellest? Kui vaesus ronib sisse uksest,
