jumalaga jätma – lähed Tom Hardy poole, kes andis sulle selle vastiku piibu, või Ned Langton’i juurde, kes heidab sinu üle nalja, kui seda piipu suitsetad. On väga kena, et sa oma viimase õhtupooliku minule ohverdad. Kuhu me läheme? Läheme parki!”
„Olen selleks liiga närune,” vastas poiss kulmu kortsutades. „Sinna lähevad ainult peened.”
„Lollus, Jim,” sosistas tüdruk ja silitas tema kuuekäist.
Poiss viivitas silmapilgu. „Hästi,” ütles ta viimaks, „kuid ära riietu nii väga kaua.”
Neiu läks tantsides uksest välja. Teda võis kuulda lauldes mööda treppi üles jooksvat. Tema väike jalg kõpsis pea kohal.
Poiss kõndis toas kaks, kolm korda edasi-tagasi. Siis pöördus ta vaikiva kuju poole toolil. „Ema, on mu asjad korras?” küsis ta.
„Täiesti korras, James,” vastas ema, vahtides oma tööle. Juba kuid oli ta end halvasti tundnud, jäädes oma kareda, tõsise pojaga üksi. Tema sisemiselt pealiskaudne loomus sattus segadusse, kui nende pilgud üksteist kohtasid. Ajuti küsis ta endalt, kas ehk poeg teda milleski ei kahtlusta. Kuna poeg rohkem midagi ei lausunud, siis muutus vaikus talle väljakannatamatuks. Ta hakkas hädaldama. Naised kaitsevad end kallaletungimisega, nagu nad ka kallale tungivad äkilise ja imeliku alistumisega.
„Loodan, et meremeheelu sulle meeldib, James,” ütles ta. „Sa ei tohi unustada, et see on su oma valik. Sa oleksid võinud advokaadi kontorisse astuda. Advokaadid on väga lugupeetud seisus ja provintsis istuvad nad sagedasti parimate perekondadega lõunalauas.” 112
