oli Dorian Gray hing pöördunud selle valge tüdruku poole ja hakanud teda jumaldama. Suurel määral oli see noormees tema enda loodud. Tema oli ta enneaegu valmima ajanud. See oli juba midagi. Harilikud inimesed ootavad, kuni elu neile oma saladused avab, kuid vähestele, valituile, ilmuvad elumüsteeriumid enne, kui eemaldatakse loor. Mõnikord on see kunsti mõju, peaasjalikult kirjanduse kui kunsti oma, sest see tegutseb vahenditult kirgede ning mõistusega. Kuid ajuti astub mõni komplitseeritud isik kunsti asemele ja täidab tema ülesande, olles ise teatud viisil tõeline kunstiteos, sest Elulgi on omad viimistletud meistriteosed, nagu leidub neid luules, skulptuuris ja maalis.
Jah, see poiss oli enneaegu küps. Ta kogus oma lõikust, ehk küll oli alles kevad. Nooruse rütm ja kirg olid alles temas, kuid ta muutus juba iseteadvaks. Teda vaadelda oli nii kaasakiskuv. Oma ilusa näo ja ilusa hingega oli ta imetlusväärne, ükskõik kuis see kord lõppes või oli määratud lõppema. Tema oli neid pidulikkude etenduste või näidendite ilusaid kujusid, mille rõõmud tunduvad nii kauneina, kuna nende valud erutavad ilutundmust ja haavad paistavad nagu punased roosid.
Hing ja keha, keha ja hing – kui saladuslikud nad on! Hinges on midagi loomalikku ja kehal on omad vaimsuse silmapilgud. Meeled võivad peeneneda ja mõistus tagurpidi minna. Kes võib öelda, kus lõpeb ihuline aje ja kus algab hingeline? Kui pealiskaudsed on igapäevaste hingeteadlaste meelevaldsed määratlused! Ja ometi, kui raske oli erinevate õppesuundade vahel leida õiget teed! Oli hing mõni vari, mis elutses patuhoones? Või asus keha tõepoolest hinges, nagu arvas Giordano Bruno? Vaimu eraldamine ainest on müsteerium, nagu on seda vaimu ühendaminegi ainega.
