teha talvel — sool, suhkur, raud ja muu poekraam talveteega kogu suveks ja sügiseks valmis tuua.
Nende kohta käibki naljajutt, et kui kevadel või suvel juhtub inimene surema, siis peab ta kas sisse soolama või parsil ära kuivatama ja kuni reeteeni kodus hoidma, alles siis võid maha matta. See jutt nüüd küll õige ei ole — rahvasuu jõuab paljugi — surnud kantakse kätel läbi tüma suurele teele ja maetakse ikka omal ajal. Aga eraldatuna ja omaette nad elavad seal soosaartel, mõnikord ei näe kuude viisi võõrast nägu talus.
Vanasti oli seal küll palju metsloomi, aga nüüd neid ei ole. Siiski juhtuvat mõnikord, et karu ühel või teisel soosaare talul lehma murrab.
Suvel on seal palju parme ja sääski, ei saa muidu lehma lüpsta, kui tuleb teha karjaaias suitsu, mis putukad eemale peletab.
Nii, jah, elatavat Alutaguse metsades poisikesepõlves kuuldud juttude järgi, seda sa aga ei ole näinud.
Ja tuleb meelde veel üks või teine juhtum poisikesepõlvest, kui välismaailm tungis kodukohta, olgu siis harjukeste või venelaste-räbalakaupmeeste näol. Ja imelik küll, need olid ja jäidki võõramaks ja kaugemaks kui soomlased, kes meie randa käisid silku toomas, kartuleid ja ja vilja viimas. Või välismaa madrused, keda sadamas alati võis näha, kuid kellega ometi
72
