mäng. Nüüd sulpsatab üks kaljurahnult vette, kuid sellest pole viga — varsti ilmub vee alt märg pea, pikad juuksesalgud silmil, mõni osav liigutus käte ja jalgadega, ja poiss ongi rannal. Kuid välja omal jõul siiski ei saa, vetikaist libedail kaljudel ei püsi jalg ega ole käel mingit pidet. Seltsimehed tulevad appi ja tirivad supleja välja lamedale kaljunukile. Poiss puristab korda paar, ja siis läheb mäng edasi. Nojaa, nii need julged kalurid, osavad hülgekütid ja kavalad salakaubavedajad kasvavad.
Varsti leian üles ka laevamehed, kellega Suursaarele sõitsin. Nad on kõik koos Vilho isa juures, istuvad punsiklaasi taga ja teevad Viru reisu arvet. Vilho on randa läinud teiste poistega mängima, aga valgepäine tütar mängib õues keksu.
Kodu on puhas ning rikkalikult sisustatud. Ja eht merimehe viisil: seinamaal on toodud Helsingist kunstikooli õpilastööde näituselt, vaip Turust, raadio Kotkast, mõned iluasjad Stokholmist, teised Riiast või ka Virust — kus laevaga on kunagi käidud, sealt on ikka midagi kaasa toodud.
Kas tänavu veel mõni reis ees on?
On küll. Tuleval nädalal sõidavad Viiburi, sealt Turusse, sügise poole tahaksid teha veel paar Viru-reisu. Tahetakse ikka niikaua seilata, kuni otsi leidub või meri lubab. See ju nende teenistus ja leib.
Talvel, siis on vist küll pikad puhkepäevad, tuleb kodus istuda?
