Mine sisu juurde

Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

laulda mõistab ta üle kooli. Ööseks tõmbaks parve kalda äärde, teeks tule üles ja pikutaks siis nagu elupõline parvepoiss või metsamees.

Aegamööda alanes Emajões vesi. Pedja jää läks alla, pontoonsild tõmmati peale ja koolimaja eest koristati purded. Poiste huvid ja soovid said teise suuna. Juba teati kõnelda, et linna taga kruusaaugus pesitsevat pääsukesed ja Raadi pargis laulvat ööbikukoorid ööd läbi. Andres — hüüdnimega Maksimum, sest ta oli kõige pikem poiss koolis — kiitles, et tema käinud juba luhal suplemas, ujunud ühest kaldast teise, küll olnud tore. Teised jälle teadsid kõnelda, et Kassitoomel olevat lehestik nii tihe, et võid luuremängus enese täiesti põõsastesse peita, nii et sind keegi ei leia.

Ehk küll kevad lõi linnagi palju uut ja huvitavat, ometi igatseti linnast välja. Juba mõnd aega sõitsid laevad Emajõge mööda alla. Selgesti võis näha kooli saaliaknast, kuidas reisijad lehvitasid mahajääjaile ja naeratasid vastu kaugetele luhtadele ning metsadele, mis asuvad seal linna taga. Poisid saatsid silmadega reisijaid ja laevu ning ohkasid tasakesi: sinna kaugele niitude ja metsade vahele, õhu ja päikese kätte tahaksid nemadki. Seal võiks visata hundiratast, joosta niipalju kui süda lustib ja hingata värsket õhku täie rinnaga.

Nüüd siis viimaks on Pühajärve tee jalgade all. Varakult on poisid jaamas, igaühel on seljas tüse seljakott ja märkustevihk nööriga nööpaugus. Lundil peale selle veel isa binokkel ilusa kollase rihmaga ja Eedil maakaart ning kompass.

6