pind kannab mootorite põrinat edasi nagu hiiglasuur trumm. Meri on sügav, ei olegi vaja kaugele sõita — kilomeeter, kaks, rohkem mitte, ja juba võid võrgud lasta nii sügavale kui tahad.
Parajal kaugusel jäetakse mootor seisu, üks paadiosanikest haarab aerud ja hakkab sõudma aeglases taktis, kuna teine alustab võrguribi vettelaskmist. Võrgud lastakse kaunis sügavale, sest pinnal on vesi soe ja räim ei liigu väga soojas vees. Osavalt harutab mees võrgukangast ja laseb libiseda üle parda vette, ikka üks ribi teise järel, ainult kupud erimärkidega jäävad merepinnale, millest igaüks oma võrgud tunneb.
Kas on juhtunud, et torm mõnikord võrgud purustab ja neid kätte enam ei saagi? Mis seda rääkida, kõike on juhtunud. Meri on tujukas, meri annab, meri võtab. Alles möödunud sügisel kaotas üks paat kõik oma võrgud, pani küll saare lähedale vette, kuid torm purustas ankrunöörid, uhtis võrgud randa ja peksis puruks vastu kaljusid. Palju kahju teevad ka hallid hülged, kes lähevad võrkudest kalu saama, takerduvad sinna ja lõhuvad meetrite viisi võrke. Kõike juhtub, miks ei juhtu. Meri on küll nende põld, kuid ta on palju tujukam ning petlikum kui Viru meeste maalapike. Paljud leiavad oma viimse puhkepaiga külmades voogudes — see on juba nende saatus, peab leppima. See kaljune kodu ja petlik meri on leiba andnud nende isadele, küllap annab neilegi.
Järgmisel hommikul sõidan samade meestega loomust välja võtma. Nüüd ütleb vana Matti, et