lahti murdunud suuremad ja väiksemad kaljupangad ning moodustavad rannajoonel rusuhunnikud. Suursaarlane seletab, et meri on siin õige sügav — paarkümmend meetrit rannast on mere sügavus üle neljakümne meetri. Ma peaksin nägema seda kaljurusulist kallast tormi aegu, siis keeb ja vahutab rand nagu Imatra, ei pääse siis ükski paat randa ega merehädaline kaljule, kõik peksab puruks vastu kalda kaljusid ja rahne.
Kuidas maabuvad siis omad kalurid, juhtuvad ju nemadki mõnikord tormi kätte jääma ja peavad randa pääsema? Külade all maabuvad, külad asetsevad lahesoppides, seal on tormide aegu vaiksem ja rand madalam.
Kell 12 möödume Kiiskinkülast. Suveöö hämaruses võib näha väikese lahe sopis kobara maju, kokkusurutuna kaljude vahel. Ümberringi kõrged hallid kaljud, keskel rannas küla — sellistena olen piltidel näinud Skandinaavia rannakülasid. Küla ees on väike laht, mis just eriti kaitstud ei ole tormide eest. Lahes kümmekond jaalat ankrus. Laevamehed ütlevad, et talveks viivad Kiiskinküla mehed oma jaalad Suurküla sadamasse varjule, mis on mere poolt tormide vastu kaitstud muuliga; tollirevisjonis tuleb alati käia Suurkülas.
Kui Suurkülasse jõuame, valitseb seal täielik öörahu. Kõik hääled on vaikinud, tuled kustunud, ainult tulepaak muuli otsal pilgutab oma valvsat silma mere poole. Siin on väike, kuid hästi kaitstud sadam, jaalasid ja mootorpaate täis. Meie jaala laseb ankru sisse ja jääb ootama
48
